Ma soovin, et te küsiksite endalt: kuidas saaks keegi minusugune riskida oma maine ja tulevikuga ning sattuda ohtu, avaldades seisukohti, mis lõppkokkuvõttes ei pruugi midagi edasi viia ega edasi lükata?
Ma mõtlen, et keegi nagu mina, pärast seda, kui ta oli armeeohvitser ja kirjutas seitse raamatut, mis on laialdaselt raamatukogudes saadaval, osales revolutsioonis enam kui seitse aastat tagasi ja on paljudele revolutsionääridele ja ajakirjanikele teada ning tal on palju poliitilisi seisukohti, mis viisid tema vangistamiseni, ja tal on naine ja lapsed ning stabiilne töökoht.
Kas ma riskiksin kogu selle jutuga ja postitaksin oma nägemused avalikult, kui ma just ei peaks neid postitama????
Kas normaalne inimene minu olukorras teeks midagi sellist, kui ta ei näeks neid nägemusi ja ei vajaks neile tõlgendust ning ei oleks sunnitud neid avalikult avaldama, et tuhanded tema järgijad neid näeksid ja ta ise puutuks kokku kümnete solvangute ja riigireetmise süüdistustega?
Muidugi pean ma seda tegema ja mul pole tuju.
Kindlasti keegi nagu mina, kes tunneb ja usub meie Kõigeväelisesse Issandasse ning on Tema meeleheaks paljust loobunud. Pole loogiline, et pärast kõiki neid aastaid peaksin ma tegema patu ja sepitsema nägemusi, teades, et need viivad mind põrgusse, eriti kuna ma tean, mida prohvet (rahu ja õnnistus olgu temaga) ütles: „Kes iganes näeb unes unenägu, mida ta pole näinud, sellel kästakse kaks odratera kokku siduda, aga ta ei tee seda.“
Ma soovin, et inimesed, kes minu visioonide avaldamisest valesti aru saavad, esitaksid endale need küsimused enne ebavajalike kommentaaride kirjutamist.
Mis puutub nägemuste sagenemisse tänapäeval, siis see on teada ainult Kõigeväelisele Jumalale ja mitte minu tahtel.