Kirjeldus

Sissejuhatus raamatusse "Islam ja sõda"

Sõda on universaalne seadus ja jumalik otsus, millest ükski aeg ega koht ei oleks vaba. Tõde ja vale on pidevas, iidses ja jätkuvas võitluses. Islami koidiku eelõhtul olid islami-eelses ühiskonnas sõjad täies hoos. Sõda oli araablastele tõepoolest pidev sissetulekuallikas.

Islami-eelsed sõjad puhkesid lihtsalt rüüstamis- ja rüüstamissoovist, teiste alandamise soovist või tühistel põhjustel. Aastakümneid kestnud Basuse sõda puhkes muna purustanud kaameli tõttu ning kõike laastanud Dahise ja Ghabra sõja põhjustas kahe hobuse võidujooks.

Nendel ja sarnastel põhjustel puhkes islami-eelsel ajastul sõda. Islam muutis selle ühiskonna kulgu, võimendas selles verevalamist ja tegi sõja ühiskonna poolt vihkatavaks. Islam ei tulnud selleks, et kosmiliste seadustega vastuollu minna. Ebaõiglus, õiglus, vale ja tõde on olemas. Vastandid ei saa eksisteerida ilma üksteisega võitlemata. Kõigeväeline Allah ütles: {Ja kui Allah ei kontrolliks mõnda inimest teiste abil, siis oleksid kloostrid, kirikud, sünagoogid ja mošeed, kus Allahi nime palju mainitakse, hävitatud.} [Al-Hajj: 40]

Sõda tähendab keele ja terminoloogia kohaselt kõrvalekaldumist algprintsiibist, milleks on rahu, vaikus, stabiilsus, turvalisus ja kaitse hingele, minale, vaimule, kehale, rikkusele, lastele ja kõigele elus eksisteerivale, et täita oma eesmärki, milleks see loodi – nii endale kui ka teistele Jumala loodu hüvanguks. Seega hõlmab sõda eksimatu mina ründamist ilma õiguseta, olgu siis tapmise teel või muul viisil, viisil, mis mõjutab negatiivselt rünnatava eksimatust ning terroriseerib tema materiaalset turvalisust ja psühholoogilist rahu, olenemata selle rünnaku ulatusest, olgu see siis agressioon ja ebaõiglus. Kui see on algselt teistelt, siis võib seda ette kujutada minaga ja minaga mina vastu, kus inimene teeb tegusid ja patte, mis panevad ta langema korruptsiooni ja hävingu ringi, olgu see täielik või osaline ja kas see on positiivses või negatiivses mõttes.

Siinkohal on oluline selgitada islami vaadet sõjale ja võtta see kontseptsioon kokku mitmes põhipunktis:

Esiteks: Rahu on eesmärk ja siht. Sõda on üks rahu saavutamise vahenditest. Püha Koraan ütleb selle kohta:

- „Oo teie, kes olete uskunud, astuge täielikult islamisse.“ [Al-Baqarah: 208]

- „Aga kui nad kalduvad rahu poole, siis kalduge selle poole ja toetuge Allahile. Tõesti, Tema on Kuulja, Teadev.“ [Al-Anfal: 61]

„Ja võidelge Allahi teel nendega, kes teiega võitlevad, aga ei astu üle. Tõesti, Allahile ei meeldi üleastujad.“

[Al-Baqarah: 190].

– ﴿Aga kui nad teie eest taganevad ja teiega ei võitle ega paku teile rahu, siis ei ole Allah teile nende vastu mingit teed andnud.﴾

[Naised: 90].

Teiseks: islamis on kahte tüüpi sõda:

1. Kaitsev: moslemite maa ja nende usu kaitsmiseks. Koraan ütleb selle kohta:

- „Seega, kes teie vastu eksib, eksige tema vastu vastavalt tema eksimisele teie vastu.“ [Al-Baqarah: 194]

2. Rünnak: Selle eesmärk ei ole rahvaste vallutamine, koloniseerimine, allutamine ega sundimine religiooni omaks võtma, vaid pigem nende tahte ja vabaduse vabastamine, et nad saaksid valida tõelise religiooni... ilma valitsejate või sissetungijate sunnita. Sellega seoses ütleb Kõigeväeline Jumal:

- „Religioonis pole sundust. Õige tee on eristatud valest.“ [Al-Baqarah: 256]

- „Ja kui Allah ei kontrolliks mõnda inimest teiste kaudu, oleks maa rikutud.“ [Al-Baqarah: 251]

Kolmandaks: Võitluse intensiivsus ei tähenda julmust, brutaalsust ega ebaõiglust.

1. Moslemitele anti käsk olla võitluses intensiivsed, mis tähendas, et nad pidid olema sihikindlad, kindlameelsed ja mitte taganema. Kõigeväeline Jumal ütles:

- „Oo teie, kes olete uskunud, kui te kohtate uskmatuid edasi liikumas [lahingus], ärge pöörake neile selga.“ [Al-Anfal: 15]

- Seega, kui te kohtate [lahingus] neid, kes uskmatud on, siis lööge [nende] kaelad pihta, kuni olete neile tapmise teinud, seejärel pange [nende] köidikud kinni.

[Muhammed: 47].

- „Oo, Prohvet, võitle uskmatute ja silmakirjatsejate vastu ning ole nende vastu karm.“ [At-Tawbah: 73]

2. Samal ajal kästi neil pärast võitu olla halastavad, õiglased ja lahked. Kõigeväeline Jumal ütles:

- „Ja nad annavad toitu, hoolimata oma armastusest selle vastu, vaestele, orbudele ja vangidele.“ [Al-Insan: 8]

- „Seejärel kas teene või lunaraha, kuni sõda oma koorma maha paneb.“ [Muhammed: 47]

See oli ideoloogiline aspekt ja me rääkisime sellest väga lühidalt. Teine aspekt jääb alles, nimelt islami sõjalise tegevuse praktiline külg.

Kui Allahi käsk džihaadi pidada moslemitele ilmutati, ei jätnud Ta neid üksi nende usu hooleks ega olnud Ta rahul nende kõrge moraaliga. Pigem ütles Ta neile: „Ja valmistage nende vastu ette kõik, mida te suudate väe ja sõjahobuste osas, millega saate hirmutada Allahi vaenlast ja oma vaenlast.“ [Al-Anfal: 60] Käsk valmistuda ei piirdu siin ainult relvadega. Pigem hõlmab see sõja igakülgset ja pidevat korraldamist, nii materiaalselt kui ka moraalselt, alustades distsipliini, organiseerituse ja korra õpetamisest kuni pideva väljaõppeni kõigi relvade kohta, sõjaplaanide uurimiseni, piirkondade ja asukohtade geograafia tundmiseni. Seejärel innukus omandada kaasaegseid ja täiustatud relvi ning nende väljaõpe. Alates esimesest hetkest, kui käsk džihaadi pidada ilmutati, hakkas Sõnumitooja (rahu ja õnnistus olgu temaga) oma järgijaid õpetama ja neid ette valmistama suureks stardiks, et levitada religiooni maa kaugeimatesse nurkadesse. Tõepoolest, tema õpetused (rahu ja õnnistus olgu temaga) olid nagu kool lõpetavatele juhtidele. Luud läbi aegade ja põlvkondade.

Selles raamatus vaatleme islami sõjateooriat kõigis selle aspektides. Loodan, et kirjutatu on eeskujuks sellele, mille poole püüdlen mina ja mille poole pürgivad teadlased meie sõjaajaloo sündmuste uurimisel.

Ma ei vaja ühtegi kommentaari, mis täidaks inimloomusele omase tühimiku. Tänan ette kõiki, kes on jaganud kasulikku kommentaari või kes ei koonerdanud minu peal siira tagaseljapalvega. Jumal parandagu moslemite elujärge ja kaitsku neid kurja ja kannatuste eest. Jumala palved ja rahu olgu meie isanda Muhamediga, Jumal õnnistagu ja andku talle rahu.

Lõpetuseks palun ma Kõigeväelist Jumalat, et ta teeks mu tööd siiralt Tema pärast ja premeeriks mind iga sõna eest, mille olen kirjutanud, asetades selle minu heade tegude hulka ja premeerides mu vendi, kes aitasid mind kõigega, mis neil oli selle raamatu valmimiseks.

„Au olgu Sulle, oo Jumal, ja kiitus olgu Sulle. Ma tunnistan, et pole teist jumalat peale Sinu. Ma otsin Sinu andestust ja kahetsen Sinu ees. Ja meie viimane palve on: Kogu kiitus kuulub Jumalale, maailmade Issandale.“

Vaene, kes vajab oma Issanda andestust ja andestust

Tamer Badr

8. ramadaani 1440 AH

13. mai 2019