Inimesel peab olema usk, olgu siis tõelisse Jumalasse või valejumalasse. Ta võib Teda nimetada jumalaks või millekski muuks. See jumal võib olla puu, täht taevas, naine, ülemus, teaduslik teooria või isegi isiklik soov. Kuid ta peab uskuma millessegi, mida ta järgib, pühitseb, mille juurde oma elus tagasi pöördub ja mille nimel võib isegi surra. Seda me nimetame jumalateenistuseks. Tõelise Jumala kummardamine vabastab inimese teiste ja ühiskonna "orjusest".

Tõeline Jumal on Looja ja kellegi teise kummardamine peale tõelise Jumala tähendab väidet, et nad on jumalad ning et Jumal peab olema Looja. Tõestus selle kohta, et Ta on Looja, on kas Tema loodu vaatlemine universumis või ilmutus Jumalalt, kes on tõestatud olevat Looja. Kui sellele väitele pole tõendeid ei nähtava universumi loomisest ega Looja Jumala sõnadest, siis on need jumalad paratamatult valed.

Märgime, et rasketel aegadel pöördub inimene ühe tõe poole ja loodab ühele Jumalale, mitte enamale. Teadus on tõestanud mateeria ühtsust ja universumi korra ühtsust, tuvastades universumi ilminguid ja nähtusi ning uurides olemasolu sarnasusi ja sarnasusi.

Kujutagem siis ette olukorda ühe perekonna tasandil, kus isa ja ema on lahkarvamusel perekonda puudutava saatusliku otsuse langetamisel ning nende lahkarvamuste ohvriks langevad lapsed ja nende tulevik hävib. Aga kuidas on lood kahe või enama jumalaga, kes valitsevad universumit?

Kõigeväeline Jumal ütles:

Kui taevas ja maal oleks olnud jumalaid peale Allahi, oleksid nad mõlemad hävinud. Nii kõrge on Allah, trooni Isand, sellest, mida nad kirjeldavad. (Al-Anbiya: 22)

Samuti leiame, et:

Looja olemasolu pidi eelnema aja, ruumi ja energia olemasolule ning selle põhjal ei saa loodus olla universumi loomise põhjus, sest loodus ise koosneb ajast, ruumist ja energiast ning seega pidi see põhjus eksisteerima enne looduse olemasolu.

Looja peab olema kõikvõimas, see tähendab, et tal peab olema võim kõige üle.

Tal peab olema võim anda käsk loomise alustamiseks.

Tal peab olema kõiketeadmine ehk täielik arusaam kõigest.

Ta peab olema üks ja individuaalne, Ta ei tohi vajada endaga koos eksisteerimiseks muud põhjust, Ta ei tohi vajada kehastumist ühegi oma loodu kujul ja Tal ei tohi mingil juhul vaja olla naist ega last, sest Ta peab olema täiuslikkuse omaduste kombinatsioon.

Ta peab olema tark ja tegema ainult erilist tarkust.

Ta peab olema õiglane ja osa Tema õiglusest on premeerida ja karistada ning inimkonnaga suhestuda, sest Ta ei oleks jumal, kui Ta oleks nad loonud ja seejärel hüljanud. Seepärast saadab Ta neile käskjalad, et näidata neile teed ja teavitada inimkonda Tema meetodist. Need, kes seda teed järgivad, väärivad tasu ja need, kes sellest kõrvale kalduvad, väärivad karistust.

Lähis-Ida kristlased, juudid ja moslemid kasutavad Jumala kohta sõna "Allah". See viitab ainsale tõelisele Jumalale, Moosese ja Jeesuse Jumalale. Looja on end Pühas Koraanis samastanud nimega "Allah" ja teiste nimede ja omadustega. Sõna "Allah" on Vanas Testamendis mainitud 89 korda.

Üks Kõikvõimsa Jumala omadustest, mida Koraanis mainitakse, on: Looja.

Tema on Allah, Looja, Valmistaja, Kujundaja. Temale kuuluvad parimad nimed. Kõik, mis on taevas ja maa peal, ülendab Teda. Ja Tema on Kõigeväelisem, Kõige Tarkem. [2] (Al-Hashr: 24)

Esimene, kelle ees pole midagi, ja Viimane, kelle järel pole midagi: „Tema on Esimene ja Viimane, Ilmne ja Immanentne ning Tema teab kõike“ [3] (Al-Hadid: 3).

Administraator, Korraldaja: Ta haldab asja taevast maa peale…[4] (As-Sajdah: 5).

Kõikteadev, kõikvõimas: … Tõepoolest, Ta on kõikteadev, kõikvõimas [5] (Fatir: 44).

Ta ei võta ühegi oma loodu kuju: „Pole midagi Tema sarnast ja Tema on Kuulja, Nägeja.“ [6] (Ash-Shura: 11).

Tal pole kaaslast ega poega: Ütle: „Tema on Jumal, Üks (1) Jumal, Igavene Varjupaik (2) Ta ei sigita ega sünni (3) Ja pole kedagi, kes oleks Temaga võrreldav“ [7] (Al-Ikhlas 1-4).

Targad: …Ja Jumal on Kõikteadev, Kõikteadja[8] (An-Nisa’: 111).

Õiglus: ... ja teie Issand ei tee kellelegi ülekohut [9] (Al-Kahf: 49).

See küsimus tuleneb Looja väärarusaamast ja Tema võrdlemisest looduga. See kontseptsioon lükatakse ratsionaalselt ja loogiliselt tagasi. Näiteks:

Kas inimene oskab vastata lihtsale küsimusele: kuidas lõhnab punane värv? Loomulikult pole sellele küsimusele vastust, sest punast ei liigitata lõhnatatavate värvide hulka.

Toote või eseme, näiteks teleri või külmkapi tootja kehtestab seadme kasutamise reeglid ja eeskirjad. Need juhised on kirjutatud raamatusse, mis selgitab seadme kasutamist ja on seadmega kaasas. Tarbijad peavad neid juhiseid järgima ja neist kinni pidama, kui nad soovivad seadmest ettenähtud otstarbel kasu saada, samas kui tootja ei ole nende eeskirjade allutatud.

Eelnevatest näidetest saame aru, et igal põhjusel on oma tekitaja, kuid Jumalat lihtsalt ei põhjustatud ja teda ei liigitata loodavate asjade hulka. Jumal on kõigest muust esikohal; Tema on peamine põhjustaja. Kuigi põhjuslikkuse seadus on üks Jumala kosmilistest seadustest, on Kõigeväeline Jumal võimeline tegema kõike, mida tahab, ja Tal on absoluutne võim.

Loojasse uskumine põhineb tõsiasjal, et asjad ei ilmu ilma põhjuseta, rääkimata sellest, et tohutu asustatud materiaalne universum ja selle loodul on käegakatsumatu teadvus ning nad alluvad immateriaalse matemaatika seadustele. Lõpliku materiaalse universumi olemasolu selgitamiseks vajame sõltumatut, immateriaalset ja igavest allikat.

Juhus ei saa olla universumi päritolu, sest juhus ei ole esmane põhjus. Pigem on see teisejärguline tagajärg, mis sõltub teiste tegurite (aja, ruumi, mateeria ja energia olemasolu) olemasolust, et midagi juhuslikult tekkida saaks. Sõna "juhumus" ei saa kasutada millegi selgitamiseks, sest see ei ole mitte midagi.

Näiteks kui keegi siseneb oma tuppa ja leiab akna katki, küsib ta oma perelt, kes selle katki tegi, ja vastab: "See purunes kogemata." See vastus on vale, sest nad ei küsi, kuidas aken katki läks, vaid kes selle katki tegi. Kokkusattumus kirjeldab tegevust, mitte subjekti. Õige vastus on öelda: "See ja see lõhkus selle," ja seejärel selgitada, kas inimene, kes selle katki tegi, tegi seda kogemata või meelega. See kehtib täpselt universumi ja kõigi loodud asjade kohta.

Kui me küsime, kes lõi universumi ja kõik olendid, ning mõned vastavad, et nad tekkisid juhuse läbi, siis on vastus vale. Me ei küsi, kuidas universum tekkis, vaid kes selle lõi. Seega ei ole juhus universumi tekitaja ega looja.

Siit tekib küsimus: kas universumi Looja lõi selle juhuslikult või meelega? Loomulikult annab vastuse tegevus ja selle tagajärjed.

Seega, kui me pöördume tagasi akna näite juurde, oletame, et inimene siseneb oma tuppa ja leiab aknaklaasi katki. Ta küsib oma perelt, kes selle katki tegi, ja nad vastavad: "See ja see tegi selle kogemata katki." See vastus on vastuvõetav ja mõistlik, sest klaasi purunemine on juhuslik sündmus, mis võib juhtuda juhuslikult. Kui aga sama inimene siseneb järgmisel päeval oma tuppa ja leiab aknaklaasi parandatuna ja tagasi algsesse olekusse tagasi pöördununa ning küsib oma perelt: "Kes selle kogemata parandas?", vastaksid nad: "See ja see tegi selle kogemata." See vastus on vastuvõetamatu ja isegi loogiliselt võimatu, sest klaasi parandamise akt ei ole juhuslik tegevus; pigem on see organiseeritud ja seadustega reguleeritud tegevus. Esmalt tuleb kahjustatud klaas eemaldada, aknaraam puhastada, seejärel lõigata uus klaas täpselt raamile sobivatesse mõõtmetesse, seejärel kinnitatakse klaas raami külge kummiga ja seejärel raam fikseeritakse. Ükski neist tegevustest ei saanud toimuda juhuslikult, vaid pigem tahtlikult. Ratsionaalsuse reegel ütleb, et kui tegevus on juhuslik ja ei allu süsteemile, siis võis see toimuda juhuslikult. Kuid organiseeritud, omavahel seotud tegu või süsteemist tulenev tegu ei saa toimuda juhuslikult, vaid pigem juhtus juhuslikult.

Kui vaatleme universumit ja selle olendeid, leiame, et need loodi täpses süsteemis ning toimivad ja alluvad täpsetele seadustele. Seetõttu ütleme: on loogiliselt võimatu, et universum ja selle olendid oleksid loodud juhuse läbi. Pigem loodi nad tahtlikult. Seega on juhus universumi loomise küsimusest täielikult eemaldatud. [10] Yaqeeni kanal ateismi ja religiooni kriitika jaoks. https://www.youtube.com/watch?v=HHASgETgqxI

Looja olemasolu tõendite hulgas on ka:

1. Loomise ja olemasolu tõendid:

See tähendab, et universumi loomine eimillestki viitab Looja Jumala olemasolule.

Tõepoolest, taevaste ja maa loomises ning öö ja päeva vaheldumises on märgid neile, kellel on mõistust. [11] (Al Imran: 190).

2. Kohustuse tõend:

Kui me ütleme, et kõigel on allikas ja et sellel allikal on allikas, ning kui see jada jätkub igavesti, siis on loogiline, et me jõuame algusse või lõppu. Me peame jõudma allikani, millel pole allikat, ja seda me nimetame "fundamentaalseks põhjuseks", mis erineb algsündmusest. Näiteks kui me eeldame, et Suur Pauk on algsündmus, siis on Looja algpõhjus, mis selle sündmuse põhjustas.

3. Meisterlikkuse ja korra juhend:

See tähendab, et universumi ehituse ja seaduste täpsus viitab Looja Jumala olemasolule.

Tema, kes lõi seitse taevast kihtidena. Sa ei näe Kõigehalastavama loomingus mingit vastuolu. Seega pööra oma pilk tagasi; kas sa näed mingit viga? [12] (Al-Mulk: 3).

Tõepoolest, kõik asjad lõime Me ettemääratusega [13] (Al-Qamar: 49).

4-hooldusjuhend:

Universum loodi inimese loomiseks ideaalselt sobivaks ja see tõend tuleneb jumaliku ilu ja halastuse omadustest.

Jumal lõi taevad ja maa ning saatis taevast alla vee ja tõi selle kaudu esile vilja teie toiduseks. Ja Ta on teile allutanud laevad, et need Tema käsul merel purjetaksid, ja Ta on teile allutanud jõed. [14] (Ibrahim: 32)

5. Juhend allutamiseks ja juhtimiseks:

Seda iseloomustavad jumaliku majesteetlikkuse ja väe omadused.

Ja kariloomad on Ta loonud teile; neis on teil soojust ja [arvukalt] kasu ning neist te sööte. (5) Ja teil on neis ehteid, kui te neid tagasi [maale] ajate ja kui te neid karjamaale saadate. (6) Ja nad kannavad teie koormad maale, kuhu te poleks saanud jõuda ilma suure raskuseta. Tõesti, teie Issand on Lahke ja Halastav. (7) Ja [Tal on] hobused, muulad ja eeslid, et te saaksite nendega ratsutada ja ehteks. Ja Ta loob selle, mida te ei tea. Te teate [15] (An-Nahl: 5-8).

6. spetsialiseerumise juhend:

See tähendab, et see, mida me universumis näeme, võis esineda mitmel kujul, kuid Kõigeväeline Jumal valis parima vormi.

Kas sa oled näinud vett, mida sa jood? Kas sina saadad selle pilvedest alla või meie saadame selle alla? Ja Me muudame selle riimveeks, miks sa siis ei täna? [16] (Al-Waqi’ah: 68-69-70)

Kas te pole näinud, kuidas teie Isand varju pikendas? Kui Ta oleks tahtnud, oleks Ta võinud selle paigale panna. Seejärel tegime Me päikesest selle teejuhi. [17] (Al-Furqan: 45)

Koraan mainib võimalusi universumi loomise ja olemasolu selgitamiseks[18]: Jumalik reaalsus: Jumal, islam ja ateismi miraaž. Hamza Andreas Tzortzi

Või loodi nad eimillestki või on nemad loojad? Või lõid nemad taevad ja maa? Pigem pole nad kindlad. Kas neil on teie Issanda aarded või on nad valitsejad? [19] (At-Tur: 35-37).

Või loodi nad eimillestki?

See on vastuolus paljude loodusseadustega, mida me enda ümber näeme. Selle võimaluse ümberlükkamiseks piisab lihtsast näitest, näiteks sellest, et Egiptuse püramiidid loodi eimillestki.

Või on nad hoopis loojad?

Iseloome: Kas universum saaks ennast luua? Mõiste "loodud" viitab millelegi, mida ei eksisteerinud ja mis tekkis. Iseloome on loogiline ja praktiline võimatus. See tuleneb asjaolust, et iseenda loomine eeldab, et midagi eksisteeris ja ei eksisteerinud samaaegselt, mis on võimatu. Väide, et inimene lõi ennast, viitab sellele, et ta eksisteeris enne oma tekkimist!

Isegi kui mõned skeptikud väidavad, et üherakuliste organismide puhul on võimalik spontaanne teke, tuleb kõigepealt eeldada, et selle argumendi esitamiseks eksisteeris esimene rakk. Kui me seda eeldame, siis pole tegemist spontaanse loomisega, vaid pigem paljunemisviisiga (mittesugulise paljunemisega), mille käigus järglased tekivad ühest organismist ja pärivad ainult selle vanema geneetilise materjali.

Paljud inimesed, kui neilt küsitakse, kes nad lõi, vastavad lihtsalt: "Minu vanemad on põhjus, miks ma selles elus olen." See on selgelt lühike vastus, mis peaks leidma väljapääsu sellest dilemmast. Loomupäraselt ei meeldi inimestele sügavalt mõelda ja kõvasti pingutada. Nad teavad, et nende vanemad surevad ja nemad jäävad alles, millele järgnevad nende järglased, kes annavad sama vastuse. Nad teavad, et neil polnud oma laste loomisel mingit pistmist. Seega on tegelik küsimus: kes lõi inimkonna?

Või lõid nemad taeva ja maa?

Keegi pole kunagi väitnud, et ta on loonud taevad ja maa, välja arvatud See, kes üksi on käskinud ja loonud. Tema on See, kes selle tõe ilmutas, kui Ta saatis oma sõnumitoojad inimkonnale. Tõde on see, et Tema on taevaste ja maa ning kõige nendevahelise Looja, Algataja ja Omanik. Tal pole kaaslast ega poega.

Kõigeväeline Jumal ütles:

Ütle: „Kutsuge appi neid, keda te peate teisteks jumalateks peale Jumala. Neil pole aatomi raskust taevas ega maa peal ja neil pole kummaski neist osa ega ole Temalgi nende seas toetajat.“ [20] (Saba’: 22)

Näiteks avalikust kohast leitakse kott, mille omanikku ei nõua keegi peale ühe isiku, kes on esitanud koti ja selle sisu andmed, et tõestada selle kuulumist talle. Sellisel juhul saab kott tema õiguseks, kuni keegi teine ilmub ja väidab, et see on tema oma. See on kooskõlas inimõigusega.

Looja olemasolu:

Kõik see viib meid paratamatu vastuseni: Looja olemasolu. Kummalisel kombel püüavad inimesed alati eeldada paljusid võimalusi, mis on sellest võimalusest kaugel, justkui oleks see võimalus midagi kujuteldavat ja ebatõenäolist, mille olemasolu ei saa uskuda ega kinnitada. Kui võtame ausa ja õiglase seisukoha ning läbinägeliku teadusliku vaatenurga, jõuame tõeni, et Looja Jumal on mõistetamatu. Tema on see, kes lõi kogu universumi, seega peab Tema olemus olema inimlikust arusaamast väljas. On loogiline eeldada, et selle nähtamatu jõu olemasolu pole lihtne kinnitada. See jõud peab end väljendama viisil, mida ta peab inimliku taju jaoks sobivaks. Inimene peab jõudma veendumusele, et see nähtamatu jõud on reaalsus, mis eksisteerib, ja et selle viimase ja järelejäänud võimaluse eest selle olemasolu saladuse selgitamiseks pole pääsu.

Kõigeväeline Jumal ütles:

Seega põgenege Jumala juurde. Tõesti, ma olen teile Temalt selge hoiataja. [21] (Adh-Dhariyat: 50)

Me peame uskuma ja alistuma selle Looja Jumala olemasolule, kui tahame otsida igavest headust, õndsust ja surematust.

Me näeme vikerkaari ja miraaže, aga neid pole olemas! Ja me usume gravitatsiooni seda nägemata lihtsalt sellepärast, et füüsikateadus on seda tõestanud.

Kõigeväeline Jumal ütles:

Ükski nägemus ei suuda Teda haarata, aga Tema haarab kogu nägemuse. Tema on Peen, Teadja. [22] (Al-An’am: 103).

Näiteks, ja ainult näite toomiseks, inimene ei suuda kirjeldada midagi ebaolulist, näiteks „ideed”, selle kaalu grammides, pikkust sentimeetrites, keemilist koostist, värvi, rõhku, kuju ja kujutist.

Taju jaguneb neljaks tüübiks:

Sensoorne taju: näiteks millegi nägemine nägemismeelega.

Kujutlusvõimeline taju: meelelise pildi võrdlemine oma mälu ja varasemate kogemustega.

Illusoorne taju: teiste tunnete tundmine, näiteks tunne, et teie laps on kurb.

Neil kolmel viisil jagavad inimesed ja loomad.

Vaimne taju: see on inimestele ainuomane taju.

Ateistid püüavad seda tüüpi taju kaotada, et võrdsustada inimesi loomadega. Ratsionaalne taju on tugevaim taju tüüp, sest just mõistus korrigeerib meeli. Kui inimene näeb näiteks miraaži, nagu me eelmises näites mainisime, on mõistuse roll teavitada selle omanikku, et see on vaid miraaž, mitte vesi, ja et selle ilmumine on tingitud ainult valguse peegeldusest liival ning et sellel pole mingit alust. Sel juhul on meeled teda petnud ja mõistus on teda juhtinud. Ateistid lükkavad tagasi ratsionaalsed tõendid ja nõuavad materiaalseid tõendeid, ilustades seda terminit terminiga "teaduslikud tõendid". Kas ratsionaalsed ja loogilised tõendid pole samuti teaduslikud? Tegelikult on need teaduslikud tõendid, kuid mitte materiaalsed. Võite ette kujutada, kuidas ta reageeriks, kui kellelegi, kes elas planeedil Maa viissada aastat tagasi, esitataks idee pisikeste mikroobide olemasolust, mida palja silmaga ei näe. [23] https://www.youtube.com/watch?v=P3InWgcv18A Fadel Suleiman.

Kuigi mõistus suudab mõista Looja olemasolu ja mõningaid Tema omadusi, on sellel piirid ning see võib mõista mõnede asjade tarkust, teiste aga mitte. Näiteks ei suuda keegi mõista sellise füüsiku nagu Einsteini meeles peituvat tarkust.

„Ja Jumalale kuulub kõrgeim eeskuju. Juba ainuüksi eeldamine, et suudad Jumalat täielikult mõista, ongi Tema mittetundmise definitsioon. Auto võib sind küll randa viia, aga see ei lase sul sinna sisse kahlama hakata. Näiteks, kui ma küsiksin sinult, mitu liitrit merevett väärt on, ja sa vastaksid suvalise arvuga, siis oled sa teadmatu. Kui sa vastad „Ma ei tea“, siis oled sa teadlik. Ainus viis Jumalat tundma õppida on Tema märkide kaudu universumis ja Tema Koraani värsside kaudu.“ [24] Šeik Muhammad Rateb al-Nabulsi ütlustest.

Islami teadmiste allikad on Koraan, sunna ja konsensus. Mõistus on allutatud Koraanile ja sunnale ning sellele, mida terve mõistus näitab, mis ei ole vastuolus ilmutusega. Jumal on loonud mõistuse, mida juhivad kosmilised värsid ja meelelised asjad, mis tunnistavad ilmutuse tõdesid ega ole sellega vastuolus.

Kõigeväeline Jumal ütles:

Kas nad pole näinud, kuidas Jumal alustab loomist ja seejärel kordab seda? Tõepoolest, Jumala jaoks on see lihtne. (19) Ütle: „Rändage läbi maa ja jälgige, kuidas Ta alustas loomist. Siis loob Jumal lõpliku loomingu. Tõepoolest, Jumal on kõige üle vägev.“ [25] (Al-Ankabut: 19-20).

Seejärel ilmutas Ta oma sulasele seda, mida Ta ilmutas [26] (An-Najm: 10).

Teaduse juures on kõige ilusam see, et sellel pole piire. Mida sügavamale me teadusesse süveneme, seda rohkem uusi teadusi avastame. Me ei suuda kunagi kõike haarata. Kõige targem inimene on see, kes püüab kõigest aru saada, ja kõige rumalam inimene on see, kes arvab, et saab kõigest aru.

Kõigeväeline Jumal ütles:

Ütle: „Kui meri oleks tint mu Issanda sõnade jaoks, siis ammenduks meri enne, kui mu Issanda sõnad ammenduksid, isegi kui me tooksime midagi sarnast lisandina.“ [27] (Al-Kahf: 109)

Näiteks, ja Jumal on parim näide, ja lihtsalt idee andmiseks, kui inimene kasutab elektroonilist seadet ja juhib seda väljastpoolt, siis ta ei sisene mingil moel seadmesse.

Isegi kui me väidame, et Jumal saab seda teha, sest Ta on kõigeks võimeline, peame me aktsepteerima ka seda, et Looja, Üks ja Ainus Jumal, au olgu Temale, ei tee seda, mis ei ole Tema auhiilgusele kohane. Jumal on sellest palju kõrgemal.

Näiteks, ja Jumalal on kõrgeim eeskuju: ükski preester või kõrge religioosse staatusega inimene ei läheks avalikule tänavale alasti, isegi kui ta saaks seda teha, kuid ta ei läheks avalikult sellisel viisil välja, sest selline käitumine ei ole tema religioosse staatusega kohane.

Inimõiguses, nagu teada, ei ole kuninga või valitseja õiguste rikkumine võrdne teiste kuritegudega. Aga kuidas on lood kuningate Kuninga õigusega? Kõigeväelisema Jumala õigus oma sulaste üle on see, et Teda kummardatakse, nagu ütles prohvet (rahu ja õnnistused olgu temaga): „Jumala õigus oma sulaste üle on see, et nad Teda kummardavad ja ei seosta Temaga midagi... Kas sa tead, mis on Jumala sulaste õigus, kui nad seda teevad?“ Ma ütlesin: „Jumal ja Tema Sõnumitooja teavad kõige paremini.“ Ta ütles: „Jumala sulaste õigus Jumala üle on see, et Ta neid ei karistaks.“

Piisab, kui ette kujutada, et me anname kellelegi kingituse ja tema tänab ning kiidab kedagi teist. Jumal on parim näide. Selline on Tema sulaste seisund oma Loojaga. Jumal on andnud neile lugematul hulgal õnnistusi ja nemad omakorda tänavad teisi. Looja on igas olukorras neist sõltumatu.

Maailmade Issanda sõna „meie“ kasutamine enda kirjeldamiseks paljudes Püha Koraani värssides väljendab, et ainult Temal on ilu ja majesteetlikkus. See väljendab ka araabia keeles võimu ja suurust ning inglise keeles nimetatakse seda „kuninglikuks meieks“, kus mitmuse asesõna viitab kõrgel positsioonil olevale isikule (näiteks kuningas, monarh või sultan). Koraan on aga alati rõhutanud Jumala ühtsust seoses jumalateenistusega.

Kõigeväeline Jumal ütles:

Ja ütle: „Tõde tuleb teie Isandalt. Seega, kes iganes tahab, see uskugu; ja kes iganes tahab, see ei uskugu.“ [28] (Al-Kahf: 29)

Looja oleks võinud meid sundida kuuletuma ja kummardama, kuid sundimine ei saavuta eesmärki, mida inimese loomine taotles.

Jumalik tarkus oli esindatud Aadama loomises ja tema eristumises teadmistega.

Ja Ta õpetas Aadamale nimed – kõik need – seejärel näitas Ta neid inglitele ja ütles: „Teatage mulle nende nimed, kui te olete ausad.“ [29] (Al-Baqarah: 31)

Ja andis talle valikuvabaduse.

Ja Me ütlesime: „Oo Aadam, ela sina ja su naine paradiisis ja söö sellest külluslikult, kui soovid, aga ära lähene sellele puule, et sa ei kuuluks patustajate hulka.“ [30] (Al-Baqarah: 35)

Ja talle avati meeleparanduse ja Tema poole pöördumise uks, kuna valiku tegemine viib paratamatult eksimuste, libastumiseni ja sõnakuulmatuseni.

Siis sai Aadam oma Isandalt [mõned] sõnad ja Tema andestas talle. Tõesti, Tema on see, kes võtab meeleparanduse vastu, on Halastaja. [31] (Al-Baqarah: 37)

Kõigeväeline Jumal tahtis, et Aadam oleks tema järeltulija Maal.

Ja kui teie Issand ütles inglitele: „Tõesti, ma panen maa peale järjestikuse võimu,“ vastasid nad: „Kas te panete sinna kellegi, kes tekitab seal korruptsiooni ja valab verd, samal ajal kui meie teid kiitusega ülistame ja pühitseme?“ Ta ütles: „Tõesti, ma tean seda, mida teie ei tea.“ [32] (Al-Baqarah: 30)

Tahe ja valikuvõime on iseenesest õnnistus, kui neid õigesti ja õigesti kasutada ning suunata, ning needus, kui neid ära kasutada korrumpeerunud eesmärkidel.

Tahe ja valik peavad olema täis ohtu, kiusatusi, võitlust ja enesevõitlust ning need on inimesele kahtlemata suuremaks astmeks ja auks kui alistumine, mis viib vale õnneni.

Kõigeväeline Jumal ütles:

(Kodus) istuvad usklikud ei ole võrdsed, välja arvatud need, kes on puudega, ja need, kes pingutavad ja võitlevad Allahi teel oma rikkuse ja eluga. Allah on eelistanud neid, kes pingutavad ja võitlevad oma rikkuse ja eluga, neile, kes (kodus) istuvad, teatud määral. Ja kõigile on Allah head lubanud. Ja Allah on eelistanud neid, kes pingutavad ja võitlevad, neile, kes (kodus) istuvad, suure tasuga. [33] (An-Nisa’: 95)

Mis mõte on tasu ja karistuse olemasolul, kui pole valikut, mille eest me tasu väärime?

Kõik see toimub vaatamata tõsiasjale, et inimesele antud valikuvabadus on selles maailmas tegelikult piiratud ja Kõigeväeline Jumal peab meid vastutavaks ainult selle valikuvabaduse eest, mille Ta meile on andnud. Meil polnud valikut oludes ja keskkonnas, milles me üles kasvasime, ega me ei valinud oma vanemaid ega kontrolli oma välimuse ja nahavärvi üle.

Kui inimene leiab end väga rikkaks ja heldeks, kutsub ta sõpru ja lähedasi sööma ja jooma.

Need meie omadused on vaid väike osa sellest, mis Jumalal on. Jumalal, Loojal, on majesteetlikkuse ja ilu omadused. Ta on Kõige Armulikum, Kõige Halastavam, Helde Andja. Ta lõi meid Teda kummardama, meie peale halastama, meid õnnelikuks tegema ja meile andma, kui me Teda siiralt kummardame, Talle kuuletume ja Tema käske täidame. Kõik kaunid inimlikud omadused tulenevad Tema omadustest.

Tema lõi meid ja andis meile valikuvõimaluse. Me võime valida kas kuulekuse ja kummardamise tee või eitada Tema olemasolu ning valida mässu ja sõnakuulmatuse tee.

Kõigeväeline Jumal ütles:

Ja Ma ei loonud džinne ja inimesi muidu kui Mind kummardama. (56) Ma ei taha neilt mingit toidust ega taha, et nad Mind toidaksid. (57) Tõesti, Jumal on See, kes on Varustaja, Tugevuse Omaja, Vastupidav. [34] (Adh-Dhariyat: 56-58).

Jumala sõltumatuse küsimus oma loodust on üks teksti ja loogika poolt püstitatud küsimustest.

Kõigeväeline Jumal ütles:

...Tõepoolest, Allah on maailmadest sõltumatu [35] (Al-Ankabut: 6).

Mis puutub mõistusesse, siis on kindlaks tehtud, et täiuslikkuse Loojat iseloomustavad absoluutse täiuslikkuse omadused ja üks absoluutse täiuslikkuse omadustest on see, et Tal pole vaja midagi muud peale iseenda, kuna Tema vajadus millegi muu järele peale iseenda on puudujäägi omadus, millest Ta, au olgu Temale, on kaugel.

Ta eristas džinne ja inimesi kõigist teistest olenditest nende valikuvabaduse poolest. Inimese eripära seisneb tema otseses pühendumises Maailmade Isandale ja siiras orjuses Tema ees omal vabal tahtel. Seda tehes täitis ta Looja tarkuse, asetades inimese kogu loodu esirinda.

Maailmade Issanda tundmine saavutatakse Tema kaunite nimede ja ülimate omaduste mõistmise kaudu, mis jagunevad kahte põhirühma:

Ilu nimed: need on kõik omadused, mis on seotud halastuse, andestuse ja lahkusega, sealhulgas Kõige Armulisem, Kõige Halastavam, Hoolitseja, Andja, Õigem, Kaastundlik jne.

Majesteedi nimed: need on kõik omadused, mis on seotud jõu, võimu, suuruse ja majesteetlikkusega, sealhulgas Al-Aziz, Al-Jabbar, Al-Qahar, Al-Qadib, Al-Khafidh jne.

Kõigeväelise Jumala omaduste tundmine nõuab meilt Teda kummardamist viisil, mis on kohane Tema majesteetlikkusele, ülistamisele ja kõige Temale sobimatu ületamisele, otsides Tema halastust ning vältides Tema viha ja karistust. Tema kummardamine hõlmab Tema käskude järgimist, Tema keeldude vältimist ning reformide ja arengu ettevõtmist maa peal. Selle põhjal saab maise elu kontseptsioonist inimkonna jaoks proovikivi ja katsumus, et neid saaks eristada ja Allah saaks õigete read ülendada, teenides seeläbi maise pärimise ja paradiisi pärandi teispoolsuses. Samal ajal saavad pahelised selles maailmas häbistatud ja karistada põrgutules.

Kõigeväeline Jumal ütles:

Tõesti, Me oleme teinud selle, mis maa peal on, selle jaoks ehteks, et Me saaksime neid proovile panna, kes neist on tegudes parim. [36] (Al-Kahf: 7)

Jumala loodud inimeste küsimus on seotud kahe aspektiga:

Inimkonnaga seotud aspekt: seda on Koraanis selgelt selgitatud ja see on Jumala kummardamise teostus Paradiisi võitmiseks.

Üks aspekt, mis puudutab Loojat, au olgu Temale: loodu taga peituv tarkus. Me peame mõistma, et tarkus on ainult Tema oma ja mitte ühegi Tema loodu asi. Meie teadmised on piiratud ja ebatäiuslikud, samas kui Tema teadmised on täiuslikud ja absoluutsed. Inimese loomine, surm, ülestõusmine ja hauatagune elu on kõik väga väikesed osad loomingust. See on Tema asi, au olgu Temale, ja mitte ühegi teise ingli, inimese või kellegi teise asi.

Inglid esitasid oma Issandale selle küsimuse, kui Ta lõi Aadama, ja Jumal andis neile lõpliku ja selge vastuse, nagu Tema, Kõigeväeline, ütleb:

Ja kui teie Issand ütles inglitele: „Tõesti, ma panen maa peale järjestikuse võimu,“ vastasid nad: „Kas te panete sinna kellegi, kes tekitab seal korruptsiooni ja valab verd, samal ajal kui meie teid kiitusega ülistame ja pühitseme?“ Ta ütles: „Tõesti, ma tean seda, mida teie ei tea.“ [37] (Al-Baqarah: 30)

Jumala vastus inglite küsimusele, et Ta teab seda, mida nemad ei tea, selgitab mitmeid asju: et inimese loomise taga peituv tarkus on ainult Tema oma, et see asi on täielikult Jumala asi ja et loodutel pole sellega mingit pistmist, sest Tema on selle Tegija, mida Ta tahab[38] ja Temalt ei küsita, mida Ta teeb, kuid neilt küsitakse[39] ning et inimeste loomise põhjus on teadmine Jumala teadmistest, mida inglid ei tea, ja seni, kuni asi on seotud Jumala absoluutsete teadmistega, teab Ta tarkust paremini kui nemad ja keegi Tema loodu seas ei tea seda ilma Tema loata. (Al-Buruj: 16) (Al-Anbiya’: 23).

Kui Jumal tahtis anda oma loodule võimaluse valida, kas eksisteerida selles maailmas või mitte, siis pidi esmalt nende olemasolu teadvustuma. Kuidas saab inimestel olla arvamus, kui nad eksisteerivad eimilleski? Küsimus on siin olemasolus ja olematuses. Inimese kiindumus ellu ja hirm selle ees on suurim tõend tema rahulolust selle õnnistusega.

Elu õnnistus on inimkonnale proovikiviks, et eristada head inimest, kes on oma Issandaga rahul, kurjast inimesest, kes pole Temaga rahul. Maailmade Issanda tarkus loomisel nõudis, et need inimesed valitaks Tema heakskiidu nimel, et nad võiksid saavutada Tema auväärse eluaseme teispoolsuses.

See küsimus näitab, et kui kahtlus meeles võimust võtab, siis see varjutab loogilist mõtlemist ning see on üks Koraani imelise olemuse märke.

Nagu Jumal ütles:

Ma pööran oma märkidest ära need, kes maa peal õigusetult ülbed on. Ja kui nad näeksid kõiki märke, ei usuks nad neisse. Ja kui nad näeksid õige juhatuse teed, ei valiks nad seda teeks. Ja kui nad näeksid eksituse teed, valiksid nad selle teeks. See on sellepärast, et nad eitasid Meie märke ja olid nende suhtes hoolimatud. [40] (Al-A’raf: 146)

Pole õige pidada Jumala loodustarkuse tundmist üheks oma õiguseks, mida me nõuame, ja seega pole selle meilt keelamine meile ebaõiglane.

Kui Jumal annab meile võimaluse elada igavesti lõputus õndsuses paradiisis, kus on see, mida ükski kõrv pole kuulnud, ükski silm pole näinud ja ükski inimsüdamesse pole aetud, siis mis ebaõiglust selles on?

See annab meile vaba tahte ise otsustada, kas valime selle või piina.

Jumal ütleb meile, mis meid ees ootab, ja annab meile väga selge teekonnakaardi selle õndsuse saavutamiseks ja piinade vältimiseks.

Jumal julgustab meid mitmel moel ja viisil valima paradiisi tee ning hoiatab meid korduvalt põrgu tee valimise eest.

Jumal jutustab meile paradiisi elanike lugusid ja seda, kuidas nad selle võitsid, ning põrgu elanike lugusid ja seda, kuidas nad selle piinu kannatasid, et me võiksime õppida.

See räägib meile Paradiisi ja Põrgu rahva vahelistest dialoogidest, mis nende vahel aset leiavad, et me saaksime õppetunnist hästi aru.

Jumal annab meile hea teo eest kümme head tegu ja halva teo eest ühe halva teo ning Ta ütleb meile seda selleks, et me kiirustaksime häid tegusid tegema.

Jumal ütleb meile, et kui me halvale teole järgneb hea tegu, siis see kustutab selle. Me teenime kümme head tegu ja halb tegu kustutatakse meie pealt.

Ta ütleb meile, et meeleparandus pühib minema selle, mis oli enne, seega see, kes patust kahetseb, on nagu tal polekski pattu.

Jumal teeb selle, kes juhatab headusele, sarnaseks sellega, kes seda teeb.

Allah teeb heade tegude tegemise väga lihtsaks. Andestust otsides, Allahi ülistades ja Teda meeles pidades võime me teha suuri heategusid ja vabaneda oma pattudest ilma raskusteta.

Jumal premeerigu meid iga Koraani tähe eest kümne heateoga.

Jumal premeerib meid meie pelga kavatsuse eest teha head, isegi kui me ise seda teha ei suuda. Ta ei pea meid vastutavaks meie kurjade kavatsuste eest, kui me neid ei tee.

Jumal lubab meile, et kui me ise head teeme, siis Ta annab meile rohkem juhatust, annab meile edu ja hõlbustab meie jaoks headuse teid.

Mis ebaõiglust siin on?

Tegelikult pole Jumal meid kohelnud mitte ainult õiglaselt, vaid ka halastuse, helduse ja lahkusega.