Džihaad tähendab võitlust iseenda vastu pattudest hoidumiseks, ema võitlust rasedusvalu talumiseks, õpilase usinust õpingutes, võitlust oma rikkuse, au ja usu kaitsmiseks, isegi visadust jumalateenistuste, näiteks paastu ja õigeaegse palvetamise sooritamisel peetakse džihaadi tüübiks.
Me leiame, et džihaadi tähendus ei ole, nagu mõned seda mõistavad, süütute ja rahumeelsete mittemoslemite tapmine.
Islam väärtustab elu. Rahumeelsete inimeste ja tsiviilisikutega võitlemine ei ole lubatud. Vara, lapsi ja naisi tuleb kaitsta isegi sõdade ajal. Samuti ei ole lubatud surnuid sandistada ega moonutada, kuna see ei ole osa islami eetikast.
Prohvet (rauha ja õnnistagu Jumal teda) oli lahinguväljal, juhatades moslemeid džihaadi ülima kontseptsiooni poole, kehtestades selle eesmärgid ning üldistades selle otsuseid ja kontrolli järgmiste meetmete abil:
Esiteks: džihaadi mõiste ulatuse laiendamine
Prohvetlikus sunnas rõhutatakse džihaadi laia ja mitmekesist tähendust, nii et see kontseptsioon ei piirdu ainult lahinguväljal vaenlasega vastasseisu kujutamisega. Kuigi see on laiem valdkond, millele džihaadi tähendus kehtib, ja see on enamikus selles peatükis mainitud tekstides kavandatud tähendus, teavitab prohvetlik sunna meid teistest džihaadi mõistetest, mis on sissejuhatuseks, mille kaudu selle kujundini jõutakse.
Nende hulgas on: džihaad iseenda vastu Allahile kuuletudes. Al-Bukhari lisas oma sahihisse peatüki pealkirjaga „See, kes võitleb iseenda vastu Allahile kuuletudes“ ja ta lisas Fadalah ibn Ubaydi (olgu Allah temaga rahul) hadithi, kes ütles: „Ma kuulsin Allahi Sõnumitoojat (Allahi õnnistus ja rahu olgu temaga) ütlevat: „See, kes võitleb, on see, kes võitleb iseenda vastu.“ Pigem pidas ta iseenda vastu võitlemist kuulekuses ja selle ohjeldamist sõnakuulmatusest džihaadiks, sest oma kalduvuses laiskusele kuulekuses ja soovis sõnakuulmatuse järele peetakse seda tegelikkuses inimese vaenlaseks. Seetõttu pidas prohvet (Allahi õnnistus ja rahu olgu temaga) selle iseendaga silmitsi seismist džihaadiks, kuna soovide ületamine on keeruline. Tegelikult võib see olla raskem kui vaenlase alistamine lahinguväljal. Tegelikult on džihaad iseenda vastu vaenlase vastu suunatud džihaadi alus ja seda ei saa saavutada ilma esmalt džihaadita iseenda vastu.
Nende hulka kuuluvad: tõe rääkimine, õige käskimine ja vale keelamine, eriti kui seda tehakse kellegi ees, kelle võimukandjate seas kardetakse, nagu Abu Sa’id al-Khudri (olgu Allah temaga rahul) hadithis, kes ütles: Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) ütles: „Suurim džihaadi vorm on õigluse sõna türanliku valitseja ees.“ Jutustanud al-Tirmidhi oma Sunanis. Al-Mu’jam al-Awsatis Ibn Abbase autoriteedil, kes ütles: Allahi Sõnumitooja (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) ütles: „Ülestõusmispäeval on märtrite isand Hamza ibn ‘Abd al-Muttalib ja mees, kes astub türanliku valitseja vastu, keelab ja käsib teda, ja ta tapetakse.“ See on nii, sest see, kes on liiga nõrk, et rääkida tõtt, toetada rõhutut, kehtestada õigust või keelata kurja, on veelgi nõrgem ka muudes asjades. Moslemid on sellises džihaadis nõrgaks jäänud, kas siis maise kasu soovist või hirmust neid tabada võiva kahju ees. Ja abi otsitakse Allahilt.
Vastuvõetud hadž on üks mosleminaiste džihaadi vorme, kuna prohvet (rahu ja Allahi õnnistus olgu temaga) tegi sellest mosleminaiste džihaadi vormi, nagu meie ema Aisha (olgu Allah temaga rahul) hadithis, kes ütles: „Oo, Allahi sõnumitooja, me näeme džihaadi parima teona. Kas me ei peaks džihaadis osalema?“ Ta vastas: „Ei, aga parim džihaad on vastuvõetud hadž.“ Jutustanud Al-Bukhari oma sahihis. Seda seetõttu, et vastuvõetud hadž nõuab võitlemist iseenda ja Saatana vastu, mitmesuguste raskuste talumist ning oma rikkuse ja keha ohverdamist selle nimel.
Seega, prohvet, õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu, nimetatakse vanemate teenimist ja püüdlust hoolitseda enda ja oma perekonna eest džihaadiks Jumala teel, mis muudab džihaadi mõiste palju laiemaks kui see, mis mõne inimese vaimses ettekujutuses eksisteerib. Tegelikult võime mainitu alla üldises mõttes lisada kõik, millel on selgesõnaliselt väljendatud ühiskondlike kohustuste tähendus, mis saavutavad sellele rahvale piisavuse sõjalises, tööstuslikus, tehnoloogilises ja muudes moslemite kultuurilise taassünni aspektides, kui selle eesmärk on saavutada Jumala religiooni järjepidevus maa peal, siis on see osa džihaadist Jumala teel.
Teiseks: džihaadi vahendite ja vahendite laiendamine.
Eelnevast on meile selgeks saanud, et Allahi teel toimuva džihaadi mõiste on lai ja hõlmab paljusid headuse aspekte. Jääb üle vaid selgitada laiaulatuslikku vahendite ja vahendite kontseptsiooni, mille abil Allahi teel toimuvat džihaadi saavutatakse, et keegi ei arvaks, et kui ta ei suuda füüsiliselt džihaadi läbi viia, siis on ta oma kohust täitmata jätnud. Pigem on džihaadi vahendid sama laiad kui džihaadi enda mõiste. Need on astmed, mille võrra moslem liigub ühelt astmelt teisele vastavalt oludele ja tingimustele, nagu Abdullah ibn Mas'udi hadithis, et Allahi Sõnumitooja (rauha ja rahu olgu temaga) ütles: „Enne mind ei ole Allah saatnud ühtegi prohvetit rahva juurde, kellel poleks olnud jüngreid ja kaaslasi oma rahva hulgast, kes oleksid võtnud tema sunna vastu ja järginud tema käske. Seejärel tulevad nende järeltulijad, kes ütlevad seda, mida nad ei tee, ja teevad seda, mida neil pole kästud teha. Seega, kes iganes nende vastu oma käega võitleb, on usklik, kes iganes nende vastu oma keelega võitleb, on usklik ja kes iganes nende vastu oma südamega võitleb, on usklik, ja peale selle pole sinepiseemnekestki usku.“ Jutustanud Muslim oma Sahih'is.
Al-Nawawi ütles oma kommentaaris Muslimi kohta: Eelnevalt mainitud (jüngrite) kohta on erinevaid arvamusi. Al-Azhari ja teised ütlesid: Nad on prohvetite siirad ja väljavalitud ning siirad on need, kes on puhastatud igast veast. Teised ütlesid: Nende toetajad. Samuti öeldi: Mujaheedid. Samuti öeldi: Need, kes sobivad pärast neid kalifaadiks. (Al-Khuluf) dammaga kha’ peal on khulufi mitmus, sukooniga lam’i peal ja see on see, kes ei poolda kurja. Mis puutub fathaga lam’i peal, siis on see see, kes ei poolda head. See on kõige tuntum seisukoht.
Hadithi tõend selle kohta, millega me tegeleme, on need auastmed ja tööriistad, millele prohvet (õnnistus ja rahu olgu temaga) osutas, ning et nende kaudu saavutatakse džihaad vastavalt võimetele ja suutlikkusele, nagu ta ütles: „Seega, kes iganes nende vastu oma käega võitleb, on usklik, ja kes iganes nende vastu oma keelega võitleb, on usklik, ja kes iganes nende vastu oma südamega võitleb, on usklik, ja peale selle pole sinepiseemnekestki usku.“
Esimene asi, mida sellega saavutatakse, on: džihaad käega igaühe heaks, kes on võimeline võimu või autoriteediga inimeste seast, või keelega igaühe heaks, kes on võimeline arvamuse, mõtte ja meedia esindajate seast, millest on tänapäeval saanud üks laiemaid keelega džihaadi valdkondi ja tööriistu, nimelt selgitades tõde, mida Allah loodult soovib, ja kaitstes religiooni lõplikke ja selgeid põhimõtteid jne, kuni asi lõpeb südames eitamisega, kui on olemas täielik võimetus. See eitamise aste ei kao, kui pole võimet teha seda, mis enne oli; sest igaüks saab seda teha ja see on tõend sellest, mis usust teenija südames alles on!!
Prohvet (rauha ja õnnistus talle) rõhutas džihaadi vahendite ja vahendite ulatust muuhulgas ka seda, mida mainiti Al-Musnadis Anase autoriteedil: „Jumala sõnumitooja (rahu ja õnnistus talle) ütles: „Võitlege polüteistide vastu oma rikkuse, elu ja keelega.“ Selle edasiandmisahel on moslemite kriteeriumide kohaselt autentne.
Kolmandaks: võitlemise eesmärgid islamis:
Prohvet (rahu ja õnnistus olgu temaga) tuli parandama võitluse kontseptsiooni araabia ühiskonna elus, mis põhines hõimude rüüsteretkedel, mis toimusid nende seas islami-eelsetel alustel. Ta kehtestas võitluse, mille suurim eesmärk oli tõsta esile ainult Allahi sõna. Ta lahustas nende südametest kõik islami-eelsed eesmärgid nagu kättemaks, hooplemine, sugulaste toetamine, rikkuse hõivamine ning orjade omamine ja alandamine. Need eesmärgid ei omanud enam väärtust taevasest ilmutusest tulenevas prohvetlikus loogikas. Ta rääkis neile, nagu Abu Musa al-Ash'ari (rahu ja õnnistus olgu temaga) hadithis, et beduiini mees tuli Prohveti (rahu ja õnnistus olgu temaga) juurde ja ütles: Oo Allahi Sõnumitooja, mees võitleb saagi pärast, mees võitleb, et teda mäletataks, ja mees võitleb, et teda nähtaks, seega kes võitleb Allahi nimel? Allahi Sõnumitooja (rahu ja õnnistus olgu temaga) ütles: "Kes võitleb, et Allahi sõna oleks ülim, see võitleb Allahi nimel." Jutustanud Muslim oma Sahih'is.
See eesmärk saavutatakse inimeste islamisse kutsumise ja selle õiglase kutse takistuste kõrvaldamisega, et inimesed saaksid islamist kuulda ja selle kohta õppida. Seejärel on neil valida, kas see vastu võtta ja sellega liituda või elada rahus selle varjus. Kui nad aga otsustavad inimesi islamisse kutsumast takistada, siis pole muud valikut kui nendega võidelda, nagu al-Nawawi (Jumal halastagu tema peale) ütles Rawdat al-Talibinis: „Džihaad on sunniviisiline kutse, seega tuleb seda läbi viia nii palju kui võimalik, kuni pole enam kedagi peale moslemi või rahumeelse inimese.“
Islamis ei ole võitlemine ette nähtud uskmatute maalt väljajuurimiseks, kuna see oleks vastuolus Jumala universaalse tahtega. Seetõttu ei luba islam tappa kedagi, keda absoluutselt uskmatuks peetakse. Pigem peab inimene olema võitleja, agressor ja moslemite toetaja. Ibn Taymiyyah ütleb: „Prohveti (rahu ja õnnistused olgu temaga) avaldus: „Mulle on antud käsk võidelda inimestega, kuni nad tunnistavad, et pole teist jumalat peale Jumala ja et mina olen Jumala sõnumitooja. Kui nad seda teevad, siis on nende veri ja vara minu eest kaitstud, välja arvatud õigustatud põhjusel, ja nende arveteõiendamine on Jumala ees.“ See on mainimine eesmärgist, milleks nendega võitlemine on lubatud, nii et kui nad seda teevad, on nendega võitlemine keelatud. Tähendus on järgmine: mulle ei antud käsku võidelda muul eesmärgil kui sel. See ei tähenda, et mulle anti käsk kõigiga sel eesmärgil võidelda, kuna see on vastuolus teksti ja konsensusega. Ta ei teinud seda kunagi, pigem oli tema tava selline, et igaüks, kes temaga rahu sõlmis, ei võidelnud temaga.“
Seega on džihaadi mõiste prohvetliku loogika kohaselt integreeritud süsteem, mis hõlmab eeskirju, õpetusi, kõrgeid eesmärke ning mitmesuguseid vahendeid ja vahendeid vastavalt oludele ja tingimustele. See ei ole improviseeritud protsess, mis allub kapriisidele ja poliitikale, vaid pigem hästi väljakujunenud šariaat ja kehtestatud kohustus. Puhtas prohvetlikus sunnas on džihaadi kõrgeim rakendus oma kõikehõlmava kontseptsiooni, laiade vahendite ja sügavate eesmärkidega. Ükski džihaadi kogemus ei saa vilja kanda, kui seda ei juhi selle suure kohustuse õiglane prohvetlik rakendamine.