Ma räägin teile mõnest oma mälestusest põhikooli ja gümnaasiumi ajast.
Peaksite arvestama minu tolleaegse vanusega, sest leiate siit mõned hoolimatud teod, mida ma sel ajal tegin.
Minu lugemisarmastus tekkis keskkoolis umbes 13-aastaselt, kui lugesin iga päev ajalehte Al-Ahram, mille isa meile iga päev ostis. Minu lugemisarmastus tekkis siis, kui hakkasin taskuraha kõrvale panema ja raamatuid ostma raamatupoodidest või Kairo rahvusvaheliselt raamatumessilt, mida külastasin igal aastal. Minu lugemismaterjalid hõlmasid erinevaid valdkondi: religioosseid, poliitilisi, ajaloolisi, geograafia-, teadus- ja muid teemasid ning see aitas mind hiljem suureks saades raamatute kirjutamisel.
Minu džihaadialased teadmised said alguse lugemistest, eriti araabia ja afgaani mudžahideenide jälgimisest Afganistanis. Nad avaldasid mulle muljet, kuigi neid oli vähem ja nad olid vähem võimsad. Kuidas nad suutsid tolleaegsetele suurriikidele vastu seista ja venelastele suuri kaotusi tekitada? Olin lootnud nendega koos olla juba selles noores eas ja unistanud džihaadist koos nendega, kui suureks kasvan. See okupatsioon lõppes aga 1989. aastal, pärast seda, kui olin umbes viieteistkümneaastaselt keskkooli lõpetanud. Pärast seda tundsin pettumust mudžahideenide vahelise sisevõitluse pärast. Sel ajal ei tahtnud ma nendega koos olla, sest pidasin nendevahelist võitlust vaid katsumuseks, mida peaksime vältima.
Lõpetasin põhikooli ja mu pühendumus palvele ning Jumala ja Tema usu toetamise peale mõtlemisele kasvas. Koolivaheaegadel palvetasin regulaarselt kooli mošees koos keskpäevase palve ja kuulasin pärast palvet usuõpetuse tunde.
Varem ostsin oma taskuraha eest ajalehte Al-Muslimun, Saudi Araabias ilmuvat nädalalehte. See kajastas moslemite olukorda kogu maailmas. Selle ajalehe kaudu sain teada moslemite olukorrast Filipiinidel, Kashmiris, Hiina Ida-Turkestanis, Nõukogude Liidu islamivabariikides, Tšetšeenias ning Bosnias ja Hertsegoviinas. Kirjutasin ajalehele isegi küsimusega, kuidas saaksin minna Bosniasse ja Hertsegoviinasse džihaadi pidama, aga ma ei saanud vastust. Helistasin sel ajal ka Pakistani saatkonda, et paluda neil lubada mul Kashmiri reisida ja seal India okupatsiooni vastu džihaadi pidada, aga mind üllatas Egiptuse töötaja, kes ütles mulle, et neil pole seda, mida ma palusin. Mõtlesin ka Tšetšeeniasse reisimisele.

1992. aasta märtsis alanud Bosnia sõda oli minu elus pöördepunkt. Tundsin, et ma ei saa nende moslemite aitamiseks midagi teha. Olin kurb, kui lugesin massilistest veresaunadest, mosleminaiste vägistamistest ja muudest tragöödiatest. Muutusin veelgi kurvemaks ja pettunumaks, kui ma ei leidnud moslemivalitsustelt ja rahvastelt oodatud vastust selle tragöödia peatamiseks. Varem kogusin oma taskuraha ja annetasin selle Islami Abikomiteele. Käisin pärast kooli Dar Al-Hikmas Bosnia moslemitele annetamas, aga sellest hoolimata tundsin, et jään neist maha.
Plaanisin reisida Assuani, seejärel Sudaani ja siis Bosniasse. Sel ajal ei suutnud ma mõista, et mind võidakse kergesti arreteerida, kuna ma polnud seda seiklust kellegi teisega koos planeerinud. See oli individuaalne tegu, kuna ma ei teadnud Egiptuses ühtegi rühmitust ega organisatsiooni, mis oleks mudžahideene Bosniasse saatnud. Seega oli minu otsus spontaanne ja noore ea tõttu läbimõtlemata, kuna ma polnud tol ajal vanem kui üheksateist aastat vana ja mul polnud isegi passi reisimiseks.
Pärast seda otsust kirjutasin perele kirja ja jätsin selle lauale. Võtsin oma riidekoti ja lahkusin kodust ilma, et keegi mu perekonnast sellest teaks. Läksin rongijaama ja broneerisin teise klassi pileti Assuani. See oli esimene kord, kui rongiga sõitsin. Rongile astudes üllatas mind suur rahvahulk ja mul polnud kohta peale minna. Märkasin, et mõned reisijad istusid pagasi jaoks ette nähtud kohal reisijate istmete peal, nii et ronisin istmetele ja istusin nende kõrvale. Pärast tundidepikkust kannatamist ja pärast seda, kui mu piletit oli mitu korda kontrollitud, ütles üks piletikontrolör mulle enne Assuani saabumist, et olen koos kolmanda klassi reisijatega ja mul on oma koht teise klassi konditsioneeriga kohal. Ta oli üllatunud, et olin kolmandas klassis, kuid jäin kolmandasse klassi kuni Assuani saabumiseni.
Pidasin oma reisi Assuani kui omamoodi rändamist Allahi ja Tema Sõnumitooja (rahu olgu temaga) juurde. Tundsin, et selle reisi eest premeeritakse mind, seega ma ei kurvastanud. Pärast Assuani saabumist broneerisin voodi noortehostelis. Päev hiljem ütlesin endale, et pean oma perega rääkima, et neid oma tervise osas rahustada. Kui ma neile helistasin, olin üllatunud, kui nad mu lahkumineku pärast kokku varisesid ja nutsid. Tundsin kurbust ja küsisin: "Kuidas ma oma isale ja emale seda tegin?" Pärast seda, kui nad nõudsid mu asukohta, ütlesin neile, et olen Assuanis, ja nad anusid mind koju tagasi pöörduma. Läksin nende juurde tagasi ja sain aru, et ma ei saa džihaadis osaleda enne, kui olen astunud ühte sõjaväekolledžisse, et mul oleks võimalus Iisraeli vastu džihaadis osaleda. Uskusin, et rahu Iisraeliga ei kesta kaua, kuid lõpuks ei olnud mul võimalust džihaadis osaleda.
Selles elufaasis ei mõelnud ma kunagi liitumisele Moslemivennaskonna, Salafistide või ühegi teise rühmitusega. Mõtlesin ainult sellele, et võitleksin riigis, kus moslemeid taga kiusatakse, ja see ongi kõik. Ma ei mõelnud võitlemisele moslemite vastu, kes võitlevad teiste moslemite vastu, ja minu tolleaegne poliitikat tõlgendasin ainult sel põhjusel ning siiani pole minu mõtlemine palju muutunud.
Muidugi, pärast sõjaväkke astumist hoiti kõike, mida ma tegin, saladuses ja keegi ei teadnud sellest, sest ma teadsin, et kui mu mõtted teatavaks saavad, siis mind kas armeest välja visatakse või arreteeritakse.
Minu põhi- ja gümnaasiumiaastad olid minu elus sünge periood, sest muretsesin paljude tagakiusatud moslemite pärast ja ainus asi, mis selle eluetapi minu jaoks lihtsamaks tegi, olid nägemused, milles nägin Prohvetit, Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu, ja meie Meistrit Jeesust, rahu olgu temaga, ning mõningaid teisi nägemusi.
Muidugi, mõned inimesed ütlevad: „Mis jama see oli, mille üle sa mõtlesid ja tegid?“ Aga see oli osa minu elust, kui ma olin noor, ja ma ei häbene seda. Kui ma saaksin ajas tagasi minna, prooviksin ma ikka veel džihaadis võidelda. Ma poleks ehk sõjaväkke läinudki ja oleksin oodanud suureks saamiseni, et saaksin reisida ja võidelda ükskõik millises riigis, kus moslemeid taga kiusatakse, selle asemel, et raisata oma elu asjatult, ilma et oleksin saavutanud oma unistust džihaadis võidelda ja märtriks saada.
Ja kes iganes kommenteerib ja ütleb mulle, miks te ei lähe reisima ja võitlema ega anna meile raha, siis ma ütlen talle, et ta saadaks mulle pileti ja teeks mulle näiteks Birmasse reisimise lihtsaks, et saaksin seal võidelda.