Osmani impeerium
(699 – 1342 AH / 1300 – 1924 pKr)
Osmani impeerium seisab inimkonna ajaloo keskel uhkelt, kandes islami lippu üle kuue sajandi, vallutades Euroopa ja Aasia ning rajades islamile suure riigi. Ristisõdijate Euroopa kartis ja kartis seda sajandeid ning Euroopa jätkas ettevalmistusi selle hävitamiseks, oodates võimalust võimaluse järel. Ottomani impeerium ja selle juhid andsid neile aga hoobi löögi järel, kuni osmanid kokku varisesid, loobusid tõelisest islamivõimust ja võtsid võimuvahendid omaks. Seejärel ründas ristisõdijate Euroopa neid, rebis nad tükkideks ja levitas vabamüürlust oma noorte ja juhtide seas, kuni Osmani kaliifaat langes ja Mustafa Kemal Atatürki käe läbi kaotati.
Ottomani impeerium oli pärast Umayyadide impeeriumi riik, millel oli enim islami vallutusi. Osmanid uuendasid üleskutset džihaadile ja vallutustele ning alustasid vallutusi Euroopas ja Väike-Aasia osades. Neist vallutustest oli silmapaistvaim Konstantinoopoli vallutamine sultan Mehmed Vallutaja poolt aastal 857 / 1453 pKr. Osmani kaliifaadile omistatakse ka Kesk-Euroopa vallutamine, kuna osmanid vallutasid Balkani aastal 756 / 1355 pKr ja kõik Kesk-Euroopa riigid alistusid neile üksteise järel. Bulgaaria vallutati aastal 774 / 1372 pKr, Serbia vallutati aastal 788 / 1386 pKr, Bosnia ja Hertsegoviina aastal 792 / 1389 pKr, samuti Horvaatia, Albaania, Belgrad ja Ungari. Sultan Suleiman Suure juhitud Osmani armeed jõudsid Viini müüride alla ja piirasid seda aastal 936 / 1529 pKr, kuid ei suutnud seda vallutada. Samamoodi piirasid Osmani armeed enam kui sada viiskümmend aastat hiljem, 1094 AH / 1683 pKr, sultan Mehmed IV valitsemisajal, Viini.
Enamik neist maadest jäi moslemite kätte ja allutati Osmani kalifaadile kogu selle võimuperioodi vältel. Kuid need hakkasid järk-järgult lagunema, kui Osmani impeerium jõudis nõrkuse perioodi. Aastaks 1337 AH (1918 pKr) polnud Osmani kalifaadil Euroopa mandril ühtegi teist territooriumi peale Istanbuli linna. Nende Euroopa piirkondade pikaajaline viibimine Osmani kalifaadi all tähendas, et terved piirkonnad muutusid moslemiteks, näiteks Makedoonia, Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina ning suured moslemikogukonnad Bulgaarias, Rumeenias ja Montenegros.
Enamiku Osmanite kontrolli all olevate piirkondade elanike pöördumine islamiusku on tingitud Osmanite õiglasest ja võrdsest kohtlemisest moslemi elanikkonna suhtes. Nõrk ja vaene külaelanik võis tõusta Osmani impeeriumi kõrgeimatele ja mõjukamatele ametikohtadele – see oli sotsiaalse õigluse vorm, mis oli tolleaegsetes Euroopa ühiskondades võimatu. Julgeolek asendas nendes piirkondades konflikti ja kaose ning Euroopa sai kasu Osmanite sõjaväe ja selle haldussüsteemide hoolikast korraldusest, mis tugines peamiselt tõhususele. Ka teiste religioonide, näiteks kristluse ja judaismi järgijad said Osmanite valitsetud piirkondades mitu sajandit nautida heldet kohtlemist, mille mõju on selgelt ilmne selles, kuidas need kogukonnad on oma keeli, kultuuri ja religioone tänapäevani säilitanud.

Major Tamer Badri raamatust "Unustamatud riigid"