Kui Tema Eminentsilt Šeik Muhammad ibn Salih al-Uthaymeenilt küsiti: kas on vahet sõnumitooja ja prohveti vahel?, vastas ta: „Jah, õpetlased ütlevad. Prohvet on see, kellele Jumal on saatnud seaduse ja ei ole käskinud tal seda edasi anda, vaid ta tegutseb selle järgi oma meeles, ilma et oleks kohustatud seda edasi andma.“
Sõnumitooja on keegi, kellele Jumal on saatnud seaduse ja käskinud tal seda edastada ja ellu viia. Iga Sõnumitooja on prohvet, aga mitte iga prohvet pole Sõnumitooja. Prohveteid on rohkem kui Sõnumitoojaid. Jumal on Koraanis maininud mõnda Sõnumitoojat, teisi mitte.

Kuid ma kaldusin selles fatwas õpetlaste konsensusest kõrvale kahe salmiga Pühast Koraanist.

Kõigeväeline Jumal ütles: (Heade sõnumite ja hoiatuste sõnumitoojad, et inimkonnal poleks pärast sõnumitoojaid Jumala vastu vaidlust. Ja Jumal on alati Kõigeväeline ja Kõigetarkam.)
Kõigeväeline Jumal ütles: „Inimkond oli üks kogukond, seejärel saatis Jumal prohvetid heade sõnumite toojateks ja hoiatajateks ning koos nendega saatis Ta alla Pühakirja tões, et mõista kohut rahvaste vahel selles, mille üle nad eriarvamusel olid.“
Mõlemad salmid kinnitavad, et nii prohvet kui ka sõnumitooja edastavad seda, mis neile Koraani teksti kohaselt ilmutati, ja ühegi jaoks pole erandit. Kas on loogiline, et sõnumitoojale või prohvetile ilmutatakse rahvast puudutav asi ja ta ei edasta seda rahvale?

Seega, kas ma läksin vastuollu Koraani ja sunnaga või õpetlaste konsensusega?
Kas ma eitan sellega midagi, mis on religioonis teada paratamatult Koraani ja sunna põhjal, või eitan ma midagi, mis on religioonis teada paratamatult õpetlaste fatwade põhjal?
Kui fatwad on kõrgemal kohal kui Koraan ja sunna, siis tervitan tõsiasja, et nende vaatenurgast eitan ma midagi, mis on religioonist paratamatult teada.