Täna lennujaamas olles sain välismaalaselt Uberi tellimuse, seega läksin tema juurde ja avastasin, et ta on kahekümnendate alguses. Tema nime ja slaavipärase välimuse põhjal eeldasin, et ta on venelane. Tavaliselt meeldib mulle rääkida välismaalastega, kes minuga kaasas sõidavad, ja küsida neilt nende rahvuse kohta. Kahju, et ma poleks tema rahvuse kohta küsinud.
Olin üllatunud, kui ta mulle ütles, et on Serbiast.
Ma lähen alati ajas tagasi aega, mil olin umbes 16-aastane, kui serblaste poolt moslemite vastu toime pandud massimõrvad ja tuhanded mosleminaiste grupiviisilise vägistamise juhtumid...
Mulle meenusid katsed, mida ma tegin Bosnia ja Hertsegoviinasse džihaadi reisimiseks.
Mõtlesin kogu aeg, kas tema isa või onu osales nendes kuritegudes.
Kujutage ette, ma istusin temaga terve tunni lennujaamast Dokkisse, samal ajal mõeldes ja neid valusaid mälestusi meenutades.
Kohtlesin teda kogu reisi vältel lugupidavalt ega öelnud talle, mida ma mõtlesin, sest pidin oma tunded tööst eraldama ja ka seetõttu, et tean, et ta sündis pärast neid kuritegusid, seega polnud ta nendesse seotud.
Kohtlesin teda hästi ja andsin talle viis tärni, kuigi olin kogu reisi vältel ärritunud.