Moslemid ei muutnud oma kaotust tatarlaste käe läbi enne, kui ilmus keegi, kes hüüdis kaunilt: „Oo, islam!“ Kõigeväeline Jumal andis Qutuzile, olgu Jumal tema peale halasta, selle sõna, mis võttis kokku kogu tema elu ja juhtis tema õiglaste sõdurite ja neile õigluses järgnenud inimeste tähelepanu ühele lipule, mille all rahvas on alati seisnud ja võidu saavutanud.
Aga ükskõik kui palju ükski juht ka ei püüaks oma rahvast motiveerida millegi muuga peale islami, me ei saavuta iial edu. Kõigeväeline Allah keeldub meile võitu andmast, kui me ei järgi Tema põhimõtet nii väliselt kui ka sisemiselt. Meie välimus on moslemlik, aga ka sisemine välimus on moslemlik. Meie poliitika on moslemlik. Meie majandus on moslemlik. Meie meedia on moslemlik. Meie kohtusüsteem on moslemlik. Meie armee on moslemlik. See on nii selge. Ilma varjamise, kõrvalehoidmise, hirmu või õuduseta. Meil pole midagi häbeneda.
Ainus viis rahva ja selle okupeeritud maa kaotatud väärikuse taastamiseks on džihaad ja meil pole muud teed. Jumala Sõnumitooja, õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu, rääkis tõtt, kui ta ütles: „Kui te tegelete `inah tehingutega, võtate lehmade sabad, olete rahul põllumajandusega ja loobute džihaadist, siis Jumal saadab teile alanduse, mida miski ei kõrvalda enne, kui te oma usu juurde tagasi pöördute.“ Jumala Sõnumitooja, õnnistagu Jumal teda ja andku talle rahu, rääkis tõtt.

Tamer Badri raamatust "Unustamatud riigid"