Märter Youssef Al-Azma
Ta on Youssef Bey bin Ibrahim bin Abdul Rahman Al-Azma. Ta kuulub silmapaistvasse Damaskuse perekonda. Ta suri märtriks Prantsuse armee vastu, mis tuli okupeerima Süüriat ja Liibanoni, kus ta oli kuningas Faisal I juhitud Araabia valitsuse sõjaminister Süürias. Ta oli esimene Araabia sõjaminister, kes võitles lahingus ja sai selles märtriks.
Tema kasvatus
Märter Youssef Al-Azmeh sündis 1301 AH / 1884 pKr Damaskuses Al-Shaghouri linnaosas suurde ja lugupeetud perekonda. Kui ta oli 6-aastane, suri tema isa, seega hoolitses tema eest vend Aziz.
Al-Azmeh õppis Damaskuses Rushdiehi sõjakoolis alates 1893. aastast ja seejärel 1897. aastast sõjaväge ettevalmistavas koolis. 1900. aastal siirdus ta Istanbuli sõjavägede kooli. Järgmisel aastal astus ta kõrgemasse sõjavägede kooli (Harbiya Şahane), mille ta lõpetas 1903. aastal nooremleitnandi auastmega. Pärast kohaliku staabikursuse läbimist Istanbulis ülendati ta 1905. aastal nooremleitnandi auastmele ja seejärel 1907. aastal kapteni auastmele. 1909. aasta lõpus saadeti ta õppemissioonile Saksamaale, kus ta õppis kaks aastat kõrgemas sõjavägede staabikoolis. Pärast seda naasis ta Istanbuli ja määrati sõjaväeatašeeks Kairos asuvas Osmani impeeriumi kõrgemas komisjonis.
Al-Azma osales 1912. aastal Balkani sõjas ja 1917. aastal määrati ta Osmani armee peainspektori Enver paša abiliseks. Esimese maailmasõja lõpupoole töötas ta Esimese Türgi korpuse staabiülemana, mis kaitses Dardanelle kuni sõja lõpuni. Pärast vaherahu jäi Al-Azma Türki, kuni kuulis Araabia valitsuse moodustamisest Damaskuses. Ta astus Türgi armeest tagasi vaatamata abielule türklasega, kellega tal oli ainus laps, ja liitus Araabia armeega.
sõjaminister
Pärast Faisali Araabia Armeega liitumist määrati Al-Azmeh Beirutis sideohvitseriks, kus ta esmakordselt kasutas šifrit Araabia Valitsuse kantseleis. Pärast monarhia väljakuulutamist viidi ta Beirutist üle ja määrati Araabia vägede staabiülemaks pärast brigaadikindrali auastmele ülendamist. Seejärel, kui 3. mail 1920 moodustati Hashim al-Atassi kaitseministeerium, määrati ta sõjaministeeriumi, seega pühendus ta selle organiseerimisele ja noore Araabia Armee tugevdamisele. Ta korraldas Damaskuses isegi sõjaväeparaadi, et tõsta armee ja elanikkonna moraali, kuid saatus ei andnud talle aega selle armee organiseerimise ja tugevdamise lõpuleviimiseks.
Tema omadused
Youssef Al-Azmeh oli mees igas mõttes, selgelt uhke enda ja oma araablase identiteedi üle ning tal oli palju häid omadusi, mida isegi tema vaenlased kinnitasid. Ta oli loomult ka sõjaväelane, uskudes, et armeel on üks ülesanne – võidelda, olenemata sellest, kas ta selle võitluse tulemusel võidab või kaotab. Ta teadis, et süürlaste ja Prantsusmaa vahel peab toimuma otsustav lahing, ning teda ei takistanud võitlemast see, et ta teadis ette, et kaotab, sest ta uskus, et Prantsuse sõdurite surnukehade jalge alla tallamine ja hävitatud linnade vallutamine oli tuhat korda parem ja auväärsem kui riigi väravate avamine Prantsuse armeele, et nad saaksid hõlpsalt sisse siseneda ja ülbelt tänavatel kõndida.
Okupatsioon tahab Süüriat
Kui Prantsuse valitsus hakkas Sykes-Picot' lepingu jaotuste kohaselt Versailles' konverentsil heakskiidetud mandaati täieulatusliku sõjalise okupatsiooni vormis ellu viima, sõlmis Prantsusmaa Türgiga vaherahu, saatis arvukalt vägesid itta ja volitas oma kõrget volinikku kindral Gouraud'd saatma kuningas Faisalile lõpliku ultimaatumi. Prints Faisal sai ultimaatumi kindral Gouraud'lt, kes oli juba Süüria rannikule maabunud, nõudes Araabia armee laialisaatmist, raudteede üleandmist Prantsuse kontrollile, Prantsuse rahatähtede ringlusse lubamist ja muid meetmeid, mis õõnestaksid riigi iseseisvust ja rikkust. Kuningas Faisal ja tema kabinet kõhklesid nõustumise ja keeldumise vahel, kuid enamik neist nõustus alistuma. Nad telegrafeerisid kindral Gouraud'd ja Faisal käskis armee laialisaatmisel. Sellele oli tugevalt vastu sõjaminister Yusuf al-Azma, kes oli sunnitud oma valitsuskolleegidega nõustuma ja selle aktsepteerimisega leppima, hoolimata oma pidevast veendumusest, et "armee on olemas võitlemiseks, isegi kui lahingu tulemus on selle vastu".
Vastupanuks ettevalmistumine
Samal ajal kui piiril paiknev Araabia armee kuningas Faisali käsul laiali saadeti, taandus, liikus Prantsuse armee kindral Gouraud' käsul edasi. Kui kindral Gouraud'lt selle kohta küsiti, vastas ta, et Faisali telegramm, mis kinnitas ultimaatumi tingimusi, jõudis temani pärast 24-tunnise perioodi möödumist. Seega leidsid kuningas ja valitsus, et nende uute tingimustega nõustumiseks polnud enam ruumi ja need lükati tagasi. Natsionalistlikud jõud hakkasid inimesi kutsuma üles minema Maysalunisse vaenlase tõrjumiseks. Faisal kutsus taas Süüria natsionaliste üles moodustama tsiviilarmee, mis asendaks laiali saadetud armeed riigi kaitsmisel. Kohale tormas suur rahvahulk, relvastatud vanade vintpüsside, püstolite, mõõkade ja isegi lingudega, et liituda armee jäänustega, mida Al-Azma oli püüdnud kokku panna enne ultimaatumile varem vastuseks antud laialisaatmiskäsu täitmist. Yusuf Al-Azma liikus edasi, juhtides korratut vabatahtlike rahvahulka koos väikese arvu ohvitseride ja sõduritega. Tema ja ta abiline asusid teele kuningliku palee poole, et paluda kuningas Faisalilt luba rindele minna.
Polnud muud valikut, kui pidada ebavõrdset lahingut Prantsuse armee vahel, mis oli varustatud uusimate moodsate relvadega ja kuhu kuulus 9000 sõdurit ning mida juhtis kindral Goubet, ühe ristisõdijate juhi lapselaps, kes tuli meie riiki 1147. aastal Teise ristisõja ajal vallutama, ning 8000 sõduri vahel, kellest vähemalt pooled olid vabatahtlikud, relvastatud vananenud relvadega ning kellel polnud tanke, lennukeid ega rasketehnikat ja keda juhtis Yusuf al-Azma.
Maysaluni lahing
23. juulil 1920 võttis Al-Azma Maysalunis armee juhtimise üle. Ta kohtus ohvitseridega, kes polnud oma demobiliseerimiskäsku täitnud, ja teatas neile, et sõda on vältimatu. Ta käskis kõigil vägedel olla valmis ründava vaenlase tõrjumiseks. Ta esitas oma ülematele suuliselt oma kaitse-rünnakuplaani, mis seisnes kaitseliini organiseerimises rinde keskel mõlemal pool teed (südames), kusjuures kergeüksused paigutati rinde paremale ja vasakule küljele (parem ja vasak tiib), lisaks kohapeal valmistatud miinide paigutamisele piirkonda viivatele teedele...
Al-Azma võttis sisse positsioonid rinde juhtimiskeskuses, kõrgeimal künkal, kust avanes vaade kogu rindele. Pärast 24. kuupäeval hommikupalvuse sooritamist alustas ta ettevalmistusi lahinguks, mis kestis koidikust keskpäevani.
Kell üheksa algas lahing, kui Prantsuse suurtükivägi hakkas Araabia suurtükiväge ületama ning Prantsuse tankid hakkasid kaitseliini südames asuva Araabia rindejoone poole liikuma. Al-Azma lootis maetud miinidele, et nende tankide edasitungi peatada, kuid miinid ei täitnud oma ülesannet ega avaldanud mingit mõju, seega tormas ta neid otsima ja leidis, et nende traadid olid läbi lõigatud!
Prantslased suutsid saavutada ebaõiglase võidu tänu oma suurele arvule ja võimsale relvastusele ning vaatamata mudžahiidide vaprusele araablaste väärikuse kaitsmisel.
Tema märtrisurm
Lahingu ajal, kui laskemoon sai otsa, laskus Al-Azma oma positsioonilt tee ääres, kus asus kiirlaskmisega Araabia kahur. Ta käskis seersant Sadin Al-Madfa’l lähenevate tankide pihta tulistada. Üks suurtükiväelane tulistas oma kahuriga Al-Azma pihta ja too langes märtrina. Tema ja tema kõrval olnud kahuriseersant andsid oma puhta hinge alla 24. juulil 1920 kell 10.30. Al-Azma hukkus märtrina Al-Karamahi lahingus, mille tulemus oli etteaimatav. Ta võitles oma sõjaväelise au ja oma riigi au kaitsel. Tema elu ja riigi elu, mida ta kaitses, lõppesid.
Lahing lõppes pärast 400 araabia sõduri märtrisurma, võrreldes 42 surnu ja 154 haavatuga prantslaste seas.
Al-Azma maeti paika, kus ta märtriks hukkus, ja tema hauast Maysalunis on tänaseni saanud surematu rahvusliku ohverduse sümbol, millele tuuakse igal aastal pärgi kogu Süüriast.
Kui prantslased olid kontrolli alla saanud, saabus kindral Gouraud 1920. aasta augusti alguses / 1338. aastal Damaskusesse. Esimese asjana läks ta pärast saabumist kangelase Saladin al-Ayyubi haua juurde ja pöördus tema poole sarkasmi ja uhkusega: „Oo Saladin, sa ütlesid meile ristisõdade ajal, et oled idast lahkunud ega naase sinna enam, aga siin me oleme, tagasi. Tõuse püsti ja näe meid Süürias!“

Major Tamer Badri raamatust "Unustamatud juhid"