Itaalia vallutamine

Moslemid tungisid Caesari linna kaks korda ja kahjuks on islami allikates nende ja teiste sarnaste sissetungide kohta vähe teavet. Selle põhjuseks on asjaolu, et enamiku neist sissetungidest viisid läbi vabatahtlikud mudžahiidid, kes ei olnud kalifaadi võimust sõltumatud. See on jätnud moslemi ajaloolased enamikust neist kangelastegudest ja vallutustest teadmatuks. Suurem osa teabest nende sissetungide kohta pärineb Euroopa allikatest.

Selle suure eepose põhisisu on see, et vabatahtlikud mudžahiidid otsustasid pärast omavahelist nõupidamist Rooma linna rünnata. Nad esitasid idee Sitsiilia valitsusele ja selle kubernerile Al-Fadl ibn Ja`far Al-Hamadhanile. Tema omakorda edastas asja tolleaegsele Aghlabidide vürstile Abu al-Abbas Muhammad ibn al-Aghlabile. Talle meeldis idee ja ta varustas mudžahideene suures koguses varustuse, toiduvarude ja meestega. Mereväe kampaania algas 231 AH / 846 pKr Itaalia ranniku suunas, kuni jõudis Tevere jõe suudmeni, kus Rooma asub selle jõe lõpus. Sel ajal ei hõlmanud Rooma linna müürid kogu vanalinna. Pigem asus müüride taga religioosne piirkond, kus asusid kuulsad Peetruse ja Pauluse kirikud ning suur hulk templeid, pühamuid ja iidseid hauakambreid. See oli jäetud valveta, kuna kristlased pidasid seda taeva poolt kaitstud pühaks alaks. Mudžahiidid ründasid seda piirkonda ja haarasid kõik selle kirjeldamatud aarded. Seejärel piirasid nad Caesaride linna ja linn oli langemise äärel. Paavst Sergius oli hirmunud. Rooma paavsti hoiatati sel ajal ulatusliku rünnaku eest ning ta saatis hädakutseid Euroopa kuningatele ja vürstidele. Tollane Frangi keiser Louis II võttis initsiatiivi ja saatis suure hulga oma sõdureid Roomat ja selle kirikuid päästma. Moslemite kampaania juhtide endi vahel tekkinud lahkarvamuste tõttu lõpetasid moslemid piiramise ja naasid Sitsiiliasse saagi ja vangidega koormatuna.

See moslemitest mudžaheidide julge katse paljastas Rooma linna kaitse nõrkuse ja hapruse, mis oli kunagi antiikmaailma pealinn ja globaalse kristluse keskus. Moslemid otsustasid uuesti proovida, kuni võimalus avaneb. See juhtus aastal 256 AH / 870 pKr, tolleaegse Aghlabiidide printsi Muhammad ibn Ahmad ibn al-Aghlabi tugeval toetusel. See prints oli aasta varem, aastal 255 AH / 869 pKr, vallutanud Malta saare. Tema ambitsioonid tõusid saavutada Rooma vallutamise au. Tõepoolest, mudžaheidide laevastikud kohtusid Aghlabiidide laevastikega ja nad liikusid sama marsruuti mööda eelmist kampaaniat, kuni jõudsid Tevere jõe suudmesse. Tollane Rooma paavst Leo IV, olles eelmisest sissetungist õppinud, kiirustas ja palus Genova ja Napoli laevastikel tõrjuda moslemite merekampaania Rooma vastu. Ostia sadama lähedal puhkes kahe poole vahel tohutu merelahing, milles moslemid peaaegu purustasid kristlike laevastike. Kui Ostiat poleks tabanud tugev meretorm, oleks võitlus peatunud.

See võimas torm ei heidutanud moslemeid ja vaatamata tormi tagajärjel saadud suurtele kaotustele jätkasid nad sissetungi ning piirasid linna täie jõuga, kuni see oli langemise äärel. See ajendas paavst Johannes VIII-t, kes asus troonile Leo IV-ga, kes suri kristlusele osaks saanud katastroofide pärast kurvastamisse, alistuma moslemite tingimustele ja maksma neile iga-aastast andamit 25 000 hõbedat. Sellel oli ränk mõju kristlikele rahvastele üldiselt ja eriti Euroopale, sest kuidas sai paavst moslemitele andamit maksta? Kuid see on väljakujunenud ajalooline tõde, milles pole kahtlust. See on midagi, mida vaenlased on näinud ja oma raamatutesse kirja pannud, kuigi see neid häbistab ja kurvastab. See on ka üks uhkuse, väärikuse ja kangelaslikkuse stseene minevikus, millest moslemid peaksid nüüd õppima ja millest kasu saama.

Miks me olime suurepärased
Tamer Badri raamat (Unustamatud riigid)