Tsiteerin oma raamatust „Riigid, mis kunagi ei unusta” järgmist lõiku ja loodan, et loete seda hoolikalt.

Ottomani impeeriumi rajaja Osman bin Ertugruli testament oma pojale

... Vallutaja Osman suri aastal 726 AH / 1325 pKr ja usaldas oma pojale Orhanile valitsema. Osmani elu oli võitlus ja kutse Jumala pärast. Usuõpetlased ümbritsesid printsi ning juhendasid emiraadis haldusplaneerimist ja juriidilist elluviimist. Ajalugu on meile säilitanud Osmani testamendi oma pojale Orhanile surmavoodil. Sellel testamendil oli tsivilisatsiooniline tähtsus ja õiguslik metoodika, mida Osmani riik hiljem järgis. Osman ütles oma testamendis: „Mu poeg, ole ettevaatlik millegi pärast, mida Jumal, maailmade Issand, pole käskinud. Kui sul on valitsemisel dilemma, siis otsi pelgupaigana nõu usuõpetlastelt. Mu poeg, austa neid, kes sulle kuuletuvad, ole helde sõdurite vastu ja ära lase Saatanal end oma sõdurite ja rahaga petta. Hoidu šariaadi inimestest kõrvale kaldumast. Mu poeg, sa tead, et meie eesmärk on meeldida Jumalale, maailmade Issandale, ja et džihaadi kaudu levib meie religiooni valgus kõikidele horisontidele, et kõikvõimsa Jumala heameel saaks teoks. Mu poeg, meie ei ole nende hulgas, kes... Nad peavad sõdu võimuihast või üksikisikute kontrollimisest. Me elame ja sureme islami järgi ja see, mu poeg, pole midagi, mida sa väärid.“
Raamatus („Üleva Ottomani riigi poliitiline ajalugu“) leiad testamendist veel ühe versiooni: „Tea, mu poeg, et islami levitamine, inimeste selle poole juhatamine ning moslemite au ja rikkuse kaitsmine on sinu kaelal olev usaldus ja Kõigeväeline Jumal küsib sinult selle kohta.“
Raamatus („Osmanite tragöödia“) leiame Osmani testamendist oma pojale Orhanile ka teisi fraase: „Mu poeg, ma kolin oma Issanda juurde ja olen sinu üle uhke, sest sa oled rahva vastu õiglane, püüdes Jumala teel islami religiooni levitada. Mu poeg, ma usaldan su rahva õpetlaste hoolde, hoolitse nende eest regulaarselt, austa neid rohkem ja järgi nende nõuandeid, sest nemad käsivad teha ainult head. Mu poeg, ole ettevaatlik millegi tegemise eest, mis ei meeldi Kõigeväelisele Jumalale, ja kui miski on sulle raske, küsi šariaadi õpetlastelt, sest nemad juhatavad sind hea poole. Tea, mu poeg, et meie ainus tee selles maailmas on Jumala tee ja et meie ainus eesmärk on levitada Jumala religiooni ning et me ei otsi kuulsust ega maailma.“
Teoses (Illustreeritud Ottomani ajalugu) on Uthmani testamendist teisigi fraase, mis ütlevad: „Minu tahe mu poegadele ja sõpradele: jäädvustage ülla islami religiooni ülevust, jätkates džihaadi Allahi teel. Hoidke islami auväärset lippu kõrgel kõige täiuslikuma džihaadiga. Teenige alati islamit, sest Kõigeväeline Allah on palganud nõrga sulase nagu mina maade vallutamiseks. Minge monoteismi sõnaga kaugeimatesse maadesse oma džihaadiga Allahi teel. Igaüks minu soost kaldub kõrvale tõest ja õiglusest, jääb kohtupäeval ilma Suurima Sõnumitooja eestpalvest. Mu poeg, pole kedagi selles maailmas, kelle kael ei alistuks surmale. Minu lõpp on Kõigeväelisema Allahi käsul lähedal. Ma annan selle riigi teile üle ja usaldan teid Kõigeväelisema Issanda hoolde. Olge kõigis oma asjades õiglased.“
See käsk oli osmanite järgitud meetod. Nad pöörasid tähelepanu teadusele ja teadusasutustele, armeele ja sõjaväeinstitutsioonidele, teadlastele ja nende austamisele, džihaadile, mis tõi vallutusi moslemite armee kaugeimatesse nurkadesse, ning emiraatidele ja tsivilisatsioonile.
Selle testamendi abil saame välja tuua sambad, reeglid ja alused, millele Ottomani impeerium rajati.

Major Tamer Badr