Olen otsustanud oma järgmise raamatu, „Ootamiskirjad”, pühendada oma emapoolsele vanaisale šeik Abdul Muttal Al-Saidile, kes oleksin soovinud sel ajal minuga koos olla ja mind toetada.
Šeik Abdel Muttal Al-Saidil oli oma arvamuste ja pingutuste tõttu palju lahinguid ning teda karistati mitu korda, sealhulgas 1937. aastal, kui al-azhariidid tema arvamuste tõttu šeigi vastu mässasid. Tema kohtu alla andmiseks moodustati komisjon. Šeik Mahmoud Shaltout, šeik Al-Zankaloni ja teised soovitasid tal kirjutada memorandum, milles ta teatab mõnede oma arvamuste tagasivõtmisest, ja šeik Abdel Muttal nõustus. Kohtukomisjoni kuulusid: Al-Azhari asekantsler šeik Muhammad Abdel Latif Al-Fahham; Usul Al-Dini teaduskonna šeik šeik Abdel Majeed Al-Labban; ja šariaadi teaduskonna šeik Mamoun Al-Shinnawi. Kohtukomisjon jõudis järeldusele, et šeik Abdel Muttal jäetakse viieks aastaks ametikõrgendusest ilma ning ta viiakse araabia keele teaduskonna õpetamisest üle Tanta üldosakonda.
Šeik Al-Saidi kaldus usust taganejate tapmise küsimuses Al-Azhari konsensusest kõrvale, öeldes: "Ma ei saa nende jäikade Al-Azhariitidega kaasa minna, sest ma toon Al-Azharile sama, mida nemad oma jäikusega toovad." Vaatamata Al-Azhari šeikide rünnakutele eesotsas Šeik Issa Manouniga jäi Al-Saidi kindlaks usuvabaduse olulisuse rõhutamisele kõigile. Abdel Muttal Al-Saidi uskus, et usust taganeja surmanuhtlust tuleks määrata ainult mõrvarlikule usust taganejale või isikule, kes sunnib moslemeid oma religioonist loobuma. Siinne võitlus on vabaduse kaitsmine. Mis puutub rahumeelsesse usust taganejasse, siis talle selles maailmas karistust ei ole, kuna usuvabadus on seotud maise karistusega. Kui usu eest on ilmalik karistus, siis pole usuvabadust ja vastupidi. Tema toetuseks sellele oli Püha Koraani salm: "Religioonis pole sundust."
Minu vanaisa, šeik Abdul Muttal Al-Saidi, seisis oma usuliste vaadete tõttu silmitsi paljude raskustega ja seetõttu oli ta kõige sobivam inimene, kellele ma oma raamatu „Oodatud kirjad” pühendasin.