Nägin Mahdit ja inimrühma ühe uue silla all. Ma ei osanud täpselt öelda, kus see oli. See oli silla all asuv tühi väljak ilma mošeeta. Kui silla all palvust alustati, kõhkles Mahdi, kas ta peaks olema selle palve imaam, kuid astus edasi ja temast sai imaam. Ta teadis, et tema on Mahdi, kuid ei rääkinud sellest kellelegi, kes temaga koos oli, ja hoidis seda saladuses.
Esimeses rakas luges Al-Mahdi Al-Fatihah'i, seejärel suura Al-Baqarah kaks viimast salmi: „Sõnumitooja on uskunud sellesse, mis talle tema Issandalt ilmutati, ja [nii on ka] usklikud. Kõik nad on uskunud Allahi ja Tema inglitesse ja Tema raamatutesse ja Tema sõnumitoojatesse. Me ei tee vahet Tema sõnumitoojate vahel ja nad ütlevad: „Me kuuleme ja me kuuletume. Sinu andestus, meie Issand, ja Sinu juurde on lõppsihtkoht.“ (285) Allah ei nõua hingelt muud, kui [selle ulatuses, mis on] tema võimete piires. Tal on see, mida ta on teeninud, ja ta kannab seda, mida ta on teinud. Meie Issand, ühtegi hinge ei karistata oma pattude eest. Mõista meid ette, kui me unustame või teeme vea, meie Issand, ja ära pane meile sellist koormat, mille Sa panid neile, kes olid enne meid. Meie Issand, ja ära koorma meid sellega, mida me ei suuda kanda. Anna meile andeks ja anna meile andeks ning halasta meie peale. Sina oled meie kaitsja, seega anna meile võit uskmatute inimeste üle. (286)
Mahdi palve ajal ilmus kohale palju sõdureid, kes piirasid Mahdi ja temaga koos olnud palvetajad ümber. Nad teadsid, et Mahdi oli palvetajate seas, kuid nad ei teadnud täpselt, kes Mahdi oli. Nad tahtsid teada, kes Mahdi oli, ja Mahdi ei tahtnud ennast avaldada, ei koos temaga olnud palvetajatele ega teda ümbritsevatele sõduritele ja neile, kes temaga koos olid.
Sõdurid otsisid palvetajad läbi ja terroriseerisid neid. Rühm palvetajaid kartis sõdurite tegusid ja lahkus palve ajal paigast. Umbes pooled või vähem palvetajatest jäid palvetama Mahdi juurde. Kui Mahdi istus esimeses tashahhudis, sirutas ohvitser käe, et esimese rea palvetajatega kätt suruda, nii et nad surusid kätt. Ta tegi seda selleks, et nad teaksid, kes Mahdi oli. Seejärel tuli ta Mahdi juurde ja sirutas käe, et temaga esimese tashahhudi ajal kätt suruda. Mahdi sirutas käe ja surus seda, kõheldes palvetamise ajal kellegagi kätt suruda. Ohvitser ei tundnud teda aga ära ja Mahdi lõpetas oma palve. Seejärel ütles ohvitser endaga kaasas olnud sõduritele: "Ma tahan kõigi nende palvetajate nimesid pärast seda, kui nad palvetamise lõpetavad." Mahdi kartis, et nad tunnevad ta ära.