Kõige kummalisem juhtum, millega ma Facebooki sõpradega seni kokku puutunud olen, on järgmine juhtum:
2018. aasta detsembris, pärast seda, kui nähtud nägemuste arv suurenes ja ma ei leidnud sel ajal kedagi, kes neid nägemusi tõlgendaks, kuna enamik minu sõprade nimekirjas olevatest inimestest olid revolutsionäärid ning olin sel ajal pettunud ja täis kahtlusi nende nägemuste usaldusväärsuses, otsustasin liituda mitmete gruppidega, mis olid spetsialiseerunud Tunni märkide nägemuste tõlgendamisele, ja saatsin sõbrakutseid neile, keda leidsin nendes gruppides nägemusi tõlgendamas.
Nende seas, kellele ma sõbrakutse saatsin, oli ka üks õde ühest sellisest grupist. Lugesin tema kommentaari, kus ta unenägu tõlgendas.
Veidi aega hiljem olin üllatunud, kui ta mulle privaatsõnumi saatis ja minu kohta hunniku küsimusi esitas. Ta ütles mulle: „Ma nägin sind kuu aega tagasi kahes nägemuses,“ ja rääkis mulle neist kahest nägemusest.
Ma ei uskunud teda alguses ja arvasin, et ta on luureteenistusest, aga ma uskusin teda pärast seda, kui ma nägin neid kahte nägemust ühes nägemuste grupis ammu aega tagasi, enne kui ma talle 1. detsembril 2018 sõbrakutse saatsin. Lisaks sain teada, et tema vend oli üks revolutsiooni märtritest.
Need kaks nägemust kujutasid mind kirjelduses, mis mulle anti 2011. aasta revolutsiooni ajal, kui olin 37-aastane ja teenisin õhuväes majorina. Minu ametlik vormiriietus oli tol ajal taevasinine, aga kui õde need kaks nägemust avaldas, arvas ta, et see vormiriietus on politseinikele, kuni ta mind tundma õppis ja oli üllatunud, et tema nägemus osaliselt teoks sai, kui ta mind tundma õppis. Loodame, et te tõlgendate ülejäänud osi.
Õde ütleb postituses, mille ta avaldas Facebookis ühes Tunni märkide nägemuste tõlgendamise grupis kuu aega enne minuga kohtumist:

11. novembril 2018 palvetasin koidikupalvet ja siis nägin nägemust, et istun toolil ja istun väärikalt ning loen kollaste lehtede ja pruuni kaanega raamatut. Olin lugemisse süvenenud, kui üks mees seisis minust paremal ja pani sõrmed kohta, kus ma lugesin, blokeerides ridu, nii et ma ei saanud lugemist lõpetada. Liigutasin tema kätt ja üritasin lugeda lõpetada, aga ma ei saanud, justkui oleksid tähed laiali vajunud või oleksin lugemise unustanud ja mul hakkas pea ringi käima. Vaatasin meest ja nägin kolmekümnendate lõpus noormeest, kes kandis politseimajori auastmega sõjaväeülikonda. Ülikond oli hall, kaldudes sinise poole. Tema keha oli täiuslik ja selg sirge. Juuksed olid mustad, seejärel muutusid burgundiapunaseks. Silmad olid mustad ja nägu polnud täiesti ümmargune, kuna põskede all oli kerge eend. Ta vaatas mind pingsalt ja sügavalt ning tema suu naeratas mulle, nii et tema hambad paistsid harmoonias, ilma igasuguse kõveruseta, elevandiluu värvi ja lõikega, mis köitis mu tähelepanu, kuna see oli määrdunud. Kui hari polnud seda päevi puudutanud ja hambakivi oli kogunenud, tekitas see vaatepilt minus halba enesetunnet ja ma ütlesin endamisi, et soovin, et ta selle puhastaks, sest see on selle moonutanud. Ta avas suu ja me hakkasime rääkima. Ta istus minu ees maha, aga ma ei nõustunud sellega, nii et ma osutasin kõrgele kohale, kuhu ta saaks istuda. Ta ütles: "Pole probleemi." Pöörasin vasakule ja nägin tema ema enda kõrval istumas. Ma vannun selle nimel, kes tõstis taevad ilma sammasteta, ma pole oma elus näinud ilusamat nägu kui see. Ta oli äärmiselt ilus naine, kuigi ta oli üle kuuekümne aasta vana. Tema nägu oli nagu ideaalselt ümar kuu. Tal olid põsed, millest purskas punetus. Tema silmad olid sarapuu värvi, kaldudes rohekaks. Tal olid roosad huuled ja läikivad hambad, mis naeratasid mulle ja mina naeratasin talle. Ma ütlesin talle: "Mis ilu see on? Ma vannun, et ma ei ole silmakirjalik. Sa oled nii ilus." Ma ütlesin: "Mida Jumal tahab, seda Jumal õnnistagu." Kordasin seda seni, kuni ärkasin unest ja tundsin kummalist mugavustunnet ning mu süda oli õnnelik.
Nägemuse juures on kummaline see, et noore mehe ja ta ema näojooned on siiani mu mällu sööbinud, justkui oleks nende kujutis mulle külge jäänud. Mäletan iga detaili ja kui ma oleksin joonistamises hea, oleksin ma need ideaalselt joonistanud.

Teine nägemus tuli kaks nädalat hiljem, novembri keskel, kaks nädalat enne seda, kui sa minuga kohtusid. Ta ütleb: „Olin oma majas ja kuulsin meest inimeste peale karjumas, õpetades neile voorust, moraali ning põhimõtete ja heade väärtuste järgimist. Aga ma ütlesin endamisi: „Miks ta niimoodi karjub? Ma soovin, et ta oma häält langetaks.“ Sain teada, et ta oli major. Kui tema ülemad temast teada said, lasid nad ta minema. Läksin kiiresti alla vaatama, mis temaga oli juhtunud. Leidsin ta tee äärest täiesti alasti seismas. Aga Jumal kaitses mind tema intiimsete kehaosade nägemise eest, nii et katsin ta kiiresti tema kõrval oleva kardinaga kinni. See oli tehtud paksust kangast ja oli pruun kaunite valgete triipudega. Iga kord, kui see ta õlgadelt maha kukkus, katsin selle kindlasti uuesti kinni.“ Nägemus lõppes.

Mu õde palus mul need kaks nägemust avaldada.