See nägemus oli pärast seda, kui mind Tahriri väljakul arreteeriti ja sõjaväeluure vanglasse üksikvangistusse paigutati. See nägemus oli üksikvangistuses.

Nägin meie isandat Joosepit (rahu olgu temaga) poolpimedas toas halvas seisukorras põlvili nõjatuvat, räbaldunud riiete ja pikkade pehmete, sassis juustega. Temast vasakul, selja tagant, oli Egiptuse sõjaväeriietes ohvitser, kellel oli käes kepp. Meie isandast Joosepist (rahu olgu temaga) paremal, selja tagant, oli ülikonnas tsiviilmees. Seejärel viis vaatepilt mind meie isanda Joosepi (rahu olgu temaga) juurde, kus minu taga vasakul seisev ohvitser hakkas mind ähvardama, vehkides kepiga ülevalt alla, justkui kavatseks ta mind pähe lüüa, kuid ta ei löönud mind, hoolimata sellest, et ta oli kepiga mitu korda vehkinud. Mis puutub teise ülikonnas mehesse, kes seisis minu taga paremal, siis tema jälgis ohvitseri tegevust ja oli rahul pealt vaatama, mis minuga toimus, ilma midagi tegemata.